Järg.
Suur erinevus kiriku ning rahvaste ja riikide ajaloos lähtus Lutheri ning usupuhastuse õpetuse ja Rooma katoliku kiriku vahelisest usuõpetusest: Rooma katoliku õpetus eeldas, et õige elab käsutegude täitmisest, Luther aga leidis, et õige elab usust. See usk on usaldus Jumala ja Tema armunõu vastu, mis on kirja pandud Piiblis. Sellega asetas Luther raskuspunkti meelsusele, mitte tegudele. Luther on veendunud, et usk ise toodab häid tegusid. Need võrsuvad tänumeelest, kui inimene usklikult mõtleb Kristusele ja Tema ohvrile meie heaks ja annab oma elu ja olu Kristuse Jeesuse kätte.
Luther on kristotsentriline (keskendunud Kristusele Jeesusele) ja ütleb, et meie vajume põhjatusse rappa, kui otsime Jumalat väljaspool Kristuse kuulutust. Kristus osutus klaasiks (prillideks), mille läbi Luther vaatas Jumalat. Kuna Kristus on patuste Õnnistegija, siis omab igaüks õndsuse kindluse, kes rajab Kristusele oma lootuse. Usk oli Lutherile veendumus pattude andestusest tõsisele kahetsejale ja kindlusetunne sellest, et põrgul ega Kurjal, ega patul pole uskliku üle enam lõplikku voli.
Luther ei leidnud Piiblist õpetust, mis oleks nõudnud, et Jumala ees õige pidanuks minema eemale või välja maailmast. Lutheri eetika ehk õige kristlase elu kõlblusõpetus tunnistas, et normaalne ameti pidamine ja ühiskondlik käitumine, mis on tehtud armastuses Jumala ja ligimese vastu on õige ja püha Jumala ees.
Niikaua kui inimesele on elupäevi antud, rändab kristlane rõõmuga oma maist rada ja täidab oma ajalikku kohustust teades, et iga aus amet on omamoodi jumalateenimine. Kui Luther avas tee tagasi maailma, siis muutus ebaoluliseks ka maailmast end eraldav munklus ja kloosterlikkus. Luther andis usuelus ja Piiblis tsentraalse koha Kristusele. Piibel peegeldab Kristust. Piibel on Lutherile määratu suure autoriteediga. Piibel on kirikliku kuulutuse õige alus. Kirik on Piibli sõna kuulutuse korraldaja. Ta on Kristusesse Jeesusesse uskujate kogu. Lutheri õpetuse järgi on inimese igapäevane elu pühitsetud, kui ta elab usklikult Kristuses. Luther lahendab eetilised ja moraalsed küsimused kahekordse armastuse põhjal: Jumala armastamine ja inimese armastamine.
Kui õige elab usust, siis on see usk täielik usaldus Jumalasse, kes armastusest inimese vastu läkitas oma Poja, Jeesuse Kristuse siia maailma lunastama inimest patust. Kristuses on Jumala armastus ilmsiks saanud. Sellel taustal on ka võimalik ja kergem armastada ligimest, sest ka tema on Jumala poolt armastatud ja Jeesuse poolt patust lunastatud ja igavese elu pärija. Usupuhastus tõi lääne kristlusesse ja ühiskonda üldise Jumala armastuse tundmise, mis on esimene ja suurim Jumala omadus.
See ületab kohtumõistmise halastuse näol, mis valitseb Jeesuses Kristuses ja mitte inimeses ega ka kiriku valitsuses.
Meie peame usupuhastuse alguseks 31. oktoobrit 1517, sest sellel päeval naelutas Martin Luther oma 95 teesi Wittenbergi lossikiriku seinale või uksele, millist nähti sel ajal nagu praegu kohaliku ajalehe uudistelehekülge. Luther tahtis avaldada oma mõtteid seoses patukustutamise tunnistustega (indulgentsidega), mida paavsti valitsus müüs raha eest inimestele, et nende üle võiks pidada akadeemilist vaidlust ja usulisi mõtteid vahetada. Sellel olid aga suuremad tagajärjed, kui Martin Luther võis ette kujutada Wittembergi ülikooli piiblitekstide teaduse professorina ja Augustini ordu mungana. Sellest hakkas evangeelne tõde levima kõikjale Euroopasse raamatutrüki tehnika kaudu nagu praegu levivad uudised internetis sotsiaalmeedia kaudu.
Rooma paavst kuulutas Martin Luther ketseriks. 3. jaanuaril 1521 anti välja vandebulla (paavsti ametlik läkitus) Lutheri kohta, millega Luther kuulutati ametlikult ja avalikult ketseriks, mis tähendab väärusuliseks ehk hereetikuks. Lutheri tugi oli aga Jumalas. „Meie abi tuleb Jumala käest“, toonitas Luther. Ta võitles südametunnistuse vabaduse eest. Tema kaitsekõne mõju Wormsi riigipäeval oli võimas: „Ma ei või ega taha midagi tagasi võtta!“, mida ta oli avalikult kirjutanud ja kuulutanud usupuhastuse teemal. Lutheri usupuhastuse tunnistus ei olnud aga vastuvõetav selle aja Püha Rooma Riigi veendunud katoliiklikule keisrile, kes kuulutas Lutheri riiklikult „lindpriiks“ ehk inimeseks, kelle võib maha lüüa ja tappa, kes iganes tema kätte saab ja nii soovib. Kuid Jumal hoidis Lutherit, kes lahkus Wormsist ja sõitis sõprade abiga Wittenbergi poole tagasi. Koduteelt röövisid rüütlid Lutheri maise valitseja Saksi kuurvürsti Friedrich Targa käsul ja toimetasid ta salaja Wartburgi lossi, kus teda hoiti peidus rüütel Jörgi nime all.
Wartburgis alustas Luther Piibli tõlkimist saksa keelde. Ta alustas Uue Testamendi tõlkimisega ja kasutas aluseks algupärast kreekakeelset testamenti. Aastaks 1534 oli Luther tõlkinud terve Piibli. Kui Piibel ilmus sakslaste omas keeles omandasid paljud lugemisoskuse isegi vanas eas, et pääseda lugema Jumala sõna. See, et lihtrahvas suutis Piiblit lugeda, ei meeldinud Lutheri ja usupuhastuse vastastele. Need pilkasid, et nüüd lugesid rätsepad ja kingsepad, naised ja lihtsameelsed Piiblit, nagu see oleks tarkuse kaev. Ja seda Piibel just oligi. Meie kiriku laulik Aksel Kallas kirjutas: „Ja Püha Kiri jälle anti siis nälgivale rahvale. Ta kloostri tolmust välja kanti, et tema paistaks kõigile. Et otsiksid nüüd keset ööd kõik ise vabalt koduteed.“
Saksamaal valitsesid rahutud ajad. Lahkhelid talupoegade ja vürstide vahel tekitasid usupuhastuse õpetuste mõjul ka mässamist ja märatsemist. Lutheril oli mõlema poolega raskusi. Ta ründas teravalt valitsejaid ja mõisnikke alamate karmi ja ebaõiglase kohtlemise pärast ning talupoegi verise mässu ja vägivallatsemise eest. Talle langes tõelise Jeesuse jüngri osa, kelle maailmas on ahastus ja kelle ainsaks varjupaigaks jääb Tema, Jeesus Kristus, kes on maailma ära võitnud.
Luther ei soovinud luua uut usku, vaid puhastada vana. Tänase reformatsiooni 500. juubeliaasta tähtsus seisab selles, et meie tunneksime rohkem huvi Lutheri kui usupuhastaja vastu ja saaksime Lutheriga koos uskuda, et „õige elab usust“, nagu Piibel kui Jumala sõna ilmutab, ja et usk tuleb kuulmisest ja kuulmine Jumala Sõna kaudu, nagu Piibel ilmutab samuti. Praeguste informatsioonivahenditega saame Jumala Sõna kuulda interneti, raadio ja televisiooni vahendusel, kuid kõige parem on tulla kirikutesse isiklikult kuulama Jumala Sõna ja kohtuma teiste luterlastega.
Martin Lutheri läbi tulnud usupuhastuse suureks ajalooliseks teiseks tagajärjeks, mis on maksev ka tänapäeval, on ristiinimese isikliku vabaduse ja iseseisvuse Jumala pühaks anniks tunnistamine. See on suurem kui valitsuse autoriteet ja see on suurem kui „kollektiivi“ (Nõukogude ajast pärinev nimi liikmeskonnale) tähtsus ja meelevaldsed õigused üksikisiku vastu.
Lutheri kaudu liikvele läinud usupuhastus ehk reformatsioon reformis (muutis) Eruoopa ja hiljem Põhja Ameerika ühiskonna usuliselt, kultuuriliselt, riiklikult, ühiskondlikult ja majanduslikult demokraatlikuks. Usupuhastus tegi inimesest vaba vastutust kandva indiviidi. Tuntud kirikuajaloo Oxfordi ülikooli professor ja autor, Diarmaid MacCullogh kirjutab oma hiljuti ilmunud suurteoses „Christianity, The First Three Thousand Years“, et Lutheri sõnad selle aja Püha Rooma Riigi keisri Karl V ja kogu valitsejate kogu ees Wormsi riigipäeval sobivad kogu usupuhastuse juhtlauseks ning kogu moodsa lääne kultuuri maailmale: “Kui mind ei suudeta veenda kirjatunnistustega või selgete põhjustega, siis ei või ega taha mina midagi tagasi võtta (oma kirjutustest). Jumal aidaku mind. Siin ma seisan, teisiti ma ei saa!“
Inimene on loodud saavutama parimat oma elu, vabaduse ja heaolu poolest, nagu Ameerika Ühendriikide Iseseisvuse manifestis on kuulutatud ja demokraatlikus riigikorras on rakendatud. Meie oleme kristlastena ja luteri kiriku liikmeina need, kes julgevad vastu seista – kas või üksinda – nagu Luther seisis, maailma, kultuuri, riigi ning kiriku ja teaduse meelevaldse vägivalla vastu. Me teeme seda Jumala sõna ja Piibli autoriteedi kinnitusel ja abil nagu Luther tegi.
New Jerseys, oktoobris 2017
Thomas Vaga,
Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskop