Praegu näeb see puu liik selline välja ühel Tallinna tänavanurgal – kollaste lehtede ja punakas-oranžide marjadega.
Kalamaja piirkonda, Balti jaama ja mere vahele on teda ja tema kaaslasi omal ajal istutatud tänavat ääristavate ilupuudena. Looduslikuna kasvab see puuliik Lääne-Eesti (k.a. saarte) niitudel ja hõredates metsades. Tema marjad on tuttavad. “Pihlakas!” hüüavad enamus, mida inglise keeles tuntakse kui mountain ash või rowan. Kuid lehed reedavad, et see ei ole nii. Tal ei ole ju harilikule pihlakale omaseid liitlehti (lehekesi on ühel rootsul tavaliselt 13-15).
Marjad maitsevad lindudele, eriti rästaslastele (thrushes) ja siidisabadele (waxwings), kuigi on pihlakate viljadest vähem mahlakad, lausa jahused. Fotol nähagi, et veidi krimpsus. See puuliik on omamoodi kirde-Euroopa eri; tema piiratud kasvuala ulatub Taanist läbi lõuna-Rootsi ja -Soome ning alla Poola põhjapiirini. Mis võiks olla selle kauni puu tore eestikeelne nimi? Vastus järgmise nädala lehes.
Foto ja tekst:
Riina Kindlam
