Tartu bussijaamas oma naist Helit oodates, kes oli Tallinnast saabumas, ostsin ma 14. mai Eesti Ekspressi.
Selles ilmus Jaanus Piirsalu artikkel „Eesti panganduse imelaps haldab Moskvast miljoneid”.
Selles meenutatakse, et 2004. aastal valis Äripäev Vadim Ogneštšikovi Eesti edukaimaks fondijuhiks.
Artiklit lugedes olin hämmastunud Vadim Ogneštšikovi ausatest ja sirgjoonelistest vastustest. Kogu artikkel oli küll lühike, kuid äärmiselt informatiivne.
Tänapäevase Mussolini – Vladimir Putini võimul oleku ajal paljastab ta seda, kuidas Putini imperialistlikud katsed töötavad tegelikult Venemaa huvide vastu ja nende vastu, kes tegelikult tahavad Vene majandust ja sellega vene inimest toetada ja edendada: „Väikeinvestorite õiguste rikkumine on Venemaal senini reegel, mitte erand.
„Enamik Venemaa riigifirmasid ei käitu nagu erafirmad,“ ütleb Ogneštšikov.
„Hea näide on Gazprom, mis kaks aastat järjest teenis maailmas rekordilist kasumit, aga aktsia hind langes. Kogu raha, mille nad teenisid, nad sisuliselt põletasid ära projektides, mille väärtus on kahtlane.“
Gazprom teenis mullu 35 miljardit dollarit puhaskasumit – sama palju kui maailma üks suurimaid IT-firmasid Apple ja rohkem kui maailma üks suuremaid naftafirmasid Exxon.
Seejuures on aga Gazpromi aktsiate väärtus viis korda väiksem kui Exxonil ja kuus korda väiksem kui Applel’il.
Väikeinvestorite õiguste kaitsmisega tegi 2000-ndate lõpus endale nime Venemaa üks tuntumaid opositsiooniliidreid Aleksei Navalnõi. Peale mõne üksiku kohtuvõidu ei jõudnud ta kuhugi. Ta ei saanudki kuhugile jõuda.“
Seda Jaanus Piirsalu mõtet lugedes taipasin otsemaid, kust võtab Eesti Energia eeskuju oma ettevõtte juhtimisel. Kui jälgida Andres Raidi lugusid Eesti Energia äritehingute kohta välismaiste firmadega, eriti Utah´s, siis me näeme, et vaatamata mitmete aastate tohututele kasumitele on Eesti Energia töötanud vastu väikeinvestoritele, täpselt nii, nagu on teinud Gazprom, esitades neile kõige kõrgemad arved kogu Euroopas, samal ajal toetades miljonitega 60 Utah´s töötavat Eesti ettevõtet.
Indrek Treufeldti saates „Kahekõne“ rääkis Sandor Liive, kui uhked peaksid eestlased olema, et Eesti Energial läheb nii hästi. Minu aga näen praegu asju nii, et kui riigi energiaettevõte teenib kasumit, siis ei teeni ta seda oma rahva huvides. Ehk kui Eesti Energial on suur kasum, siis järelikult maksab Eesti maksumaksja liiga kõrget hinda elektri tarbimise eest! See on varjatud tulumaks, et toetada vaid valitud isikuid.
1800-ndatel aastatel tahtis USA rajada raudtee läbi kogu Ameerika, see pidi läbima kõige raskemad maastikualad kogu maailmas. Ameerika valitsus toetas seda ettevõtmist igati. Kui raudtee sai valmis, jagunes kompanii kaheks – üks omas raudtee, teine maa. Kõik linnad, kust raudtee läbi läks, kasvasid, nimetagem Chicagot või St. Louis´d või teisi. Tänapäevani kuuluvad linnakeskused kinnisvarakompaniidele. Raudteefirma teenib täna miljardeid, läbides kogu kontinendi. Hiljem jagunes kompanii veel omakorda kaheks – üks tegeleb nüüd kaubaveoga, teine reisijateveoga. Esimene teenib tohutuid kasumeid, teine kaotab raha ja küsib toetusi valitsuselt. Kõik need kompaniid on ühe rusika erinevad sõrmed – nad kuuluvad ühtedele ja samadele omanikele.
Jõudes jällegi Eesti Energia juurde – see firma käitub põhimõtteliselt samamoodi.
Watergate´i afäärist alates tuli käibele ütlus: „Jälgi, kus liigub raha.“ Mulle tundub, et seda on kergem ütelda kui teha.
Viido Polikarpus