Kas ÜRO rändelepe on ohtlik Eesti suveräänsusele?

ÜRO globaalne kokkulepe turvalisest, korraldatud ja regulaarsest migratsioonist (Global Compact for Safe, Orderly and Regular Migratsion), mille heakskiitmisele 11.-12. detsembril Marokos Marrakechis on oodatud ka Eesti Vabariigi president, on tekitanud äreva diskussiooni Eesti avalikkuses ning lõhestanud ka valitsuse.

Sotsiaaldemokraadist välisminister Sven Mikser, kes iga hinnaga püüab saavutada leppe heakskiitu, on seni leppega tegutsenud avalikkuse eest varjatult, lootes leppe alla kirjutada ilma riigikogu heakskiiduta. Isegi leppe täisteksti polnud kuni viimase hetkeni eesti keelde tõlgitud.

Ja kuigi välisministeerium on igati avalikkusele püüdnud jätta muljet, et lepe pole siduv (milleks allkirjastada rahvusvahelisel tasemel lepet, mis pole siduv?), siis mitmed rahvusvahelise õiguse eksperdid ja ka valitsuse liikmed arvavad teisiti.

Rändelepe võib muutuda Eestile siduvaks

Vastupidiselt välisministeeriumi kinnitustele leiab justiitsminister Urmas Reinsalu, et ÜRO ränderaamistik võib muutuda Eestile siduvaks dokumendiks. Seetõttu tegi Isamaa fraktsioon juba 12. novembril otsuse, et Eesti ei tohi selle paktiga liituda. Reinsalu ütles, et Eesti on siiani valinud konservatiivse rändepoliitilise suuna ning tema sõnul käib infosõda hoopis selle ümber, et tühistada rändekvoot üldse.

“Minu seisukoht on, et Eesti ei peaks selle leppega ühinema ja arvestades ennekõike õigusliku iseloomuga tagajärgi. Justiitsministeerium pöördus ka väliseksperdi poole, et saada analüüs ränderaamistiku iseloomu ja mõju kohta suveräänsetele riikidele. Ja see analüüs ei põhine tunnetusele, kui ma seda paberit loen. Selle koostasid endine õiguskantsler Allar Jõks ja Maria Pihlak” rääkis Reinsalu.

“Ma arvan, et see lepe võib läbi rahvusvahelise tavaõiguse muutuda Eesti Vabariigile siduvaks,” ütles Reinsalu 14. novembril riigikogu infotunnis. “Ma olen palunud justiitsministeeriumil analüüsida seda leppe tekstprojekti ja justiitsministeeriumi hinnangul on olemas oht, et lepe hakkab mõjutama rahvusvahelist tavaõigust,” lisas Reinsalu.

Justiitsministri sõnul on raamistikku koondatud 23 eraldi kohustust riikidele, mis tulenevad selle eesmärkidest. “Lisaks sellele tuleb tähelepanu juhtida, et kuigi lepe on formaalses deklaratsioonis ei ole õiguslikult siduvana käsitletav tekstiliselt, on siiski lepe koostatud selliselt, et on ette nähtud nii monitooringu- kui kontrollimehhanism leppest tulevate kohustuste realiseerimiseks, mida lepe sisaldab,” rääkis Reinsalu.

Justiitsministri sõnul prognoosib ÜRO ise, et ka neutraalse stsenaariumi järgi elab aastal 2100 Euroopas 600 miljonit inimest, aga Aafrikas praeguse 1,2 miljardi asemel kuus miljardit inimest. Viimaste aastate immigratsioonisurve vapustused on olnud ainult sissejuhatus nendele paratamatutele kääridele, mis tekivad eri sissetulekute ja rahvastiku dünaamikate vahel,” märkis Reinsalu.

Rändelepe on üleskutse rahvaste rändeks

Põhiseadusliku Assamblee liige Ants Erm on oma Õhtulehes ilmunud artiklis analüüsinud mitmeid rändeleppe punkte ning tema hinnangul on antud ÜRO kokkulepe sisuliselt üleskutse rahvaste rändeks.

Ants Erm kirjutab: “Kuigi see 34-leheküljeline 1664 sõnast koosnev kokkulepe rõhutab korduvalt ja korduvalt inimõiguste deklaratsioonis kirjeldatud väärtusi ja sisaldab üleskutseid hoida inimelusid, hoida lapsi ja naisi ja võidelda inimkaubandusega, ei saa kokkuleppe üldise suunitlusega nõustuda.

Kokkulepe ignoreerib põlisrahvaste õigust oma kodumaale: riikide õigusi formaalselt küll aktsepteeritakse, kuid pidevalt rõhutatakse kohustust muuta seadusandlust ja väärtushinnanguid vastavalt kokkuleppes püstitatud eesmärkidele. Nendest eesmärkidest paljudega on aga raske nõustuda. Mõned näited.

1. Kogu kontseptsioon on üles ehitatud valele ajaloolisele visioonile – “Ränne on olnud ajaloo jooksul inimkogemuse osa ja me tunneme, et see on globaliseeruvas maailmas heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas ning et neid positiivseid mõjusid saab optimeerida rände juhtimise täiustamisega”. Tõepoolest, ränded on muutnud maailma, aga et see on positiivsete mõjudega heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu osa… Valdavalt on rändega kaasnenud ikka sõjad, röövimised, tapmised ja orjastamine, nii ebameeldiv kui seda ei ole tunnistada.

2. Kokkulepe rõhutab pidevalt kõigi migrantide, nii sõja- ja majanduspõgenike kui tööotsijate õigusi, kuid unustab ära rahvusriigid ja põlisrahvaste õigused oma kodumaale. Näiteks on kokkulepe vastuolus mitmete riikide, sh Eesti Vabariigi kodakondsuse aluspõhimõtetega. Üks näide: “tugevdada meetmeid kodakondsusetuse vähendamiseks, sealhulgas sisserändajate sündide registreerimise kaudu, tagades, et naised ja mehed saaksid võrdselt oma kodakondsust oma lastele, ja pakkuda kodakondsust teise riigi territooriumil sündinud lastele, eriti olukordades, kus muidu laps oleks kodakondsuseta”.

3. Rahvaste rändamist ilustatakse tekstis läbivalt, üks näide: “Me kohustume veelgi tugevdama kõikide ühiskonnaliikmete heaolu, minimeerides ebavõrdsust, vältides polariseerumist ja suurendades üldsuse usaldust rändega seotud poliitikate ja institutsioonide vastu, tunnistades, et sisserändajad on täielikult integreerunud paremini, et aidata kaasa õitsengule”. Maailmapraktika ei näita seda, et ühiskondade õitseng põhineks sisserändel, enamasti on see probleemiks sisserändepiirkondade põlisrahvastele.

4. “Me kohustume kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusaktidega kaotama igasugused sisserändajate vastu suunatud diskrimineerimise, hukkamõistu ja tõrjumise ilmingud, rassismi, rassilise diskrimineerimise, vägivalla, ksenofoobia ja sellega seonduva sallimatuse ja leppimatuse vormid. Lisaks oleme võtnud kohustuse edendada avatud ja tõenduspõhist avalikku diskursust rände ja sisserändajate üle ühiskonna kõigi osapoolte vahel, mis tekitab sellega seoses realistlikuma, humaansema ja konstruktiivse ettekujutuse.” Esiteks on see eesmärk üldisem ja ei puuduta sugugi ainult sisserändajaid, vaid kõiki inimesi, sh põlisrahvust. Teiseks ei ole seda ülesannet võimalik täita – selle poole võib püüelda. Kolmandaks, viimane lause kutsub üles tõde moonutama ehk igal juhul edendama vaid ühte ametlikku ideoloogiat (diskursust!). “Tõenduspõhine” on küll sõna mis sellesse konteksti ei sobi. Võetud kohustuse realiseerimiseks nähakse muuseas ette järgmine meede: “edendada meediaväljaannete sõltumatut, objektiivset ja kvaliteetset aruandlust, sealhulgas internetipõhist teavet, sealhulgas ajakirjanike teadlikkust ja haridust rändega seotud küsimustes ja terminoloogias, investeerimist eetilistesse aruandlusstandarditesse ja reklaami…”. Selles kontekstis on see selge üleskutse sõna- ja ajakirjandusvabaduse piiramiseks.

Lepe muudab migratsiooni inimõiguseks ja ohustab Eesti suveräänsust

Advokaat Helen Hääl küsib oma EPL arvamusartiklis ”Kell tiksub… Kas Eesti tõesti ohverdab oma suveräänsuse?” “miks Eesti, mille suveräänsuse me nii valusalt ja veriselt kätte oleme võidelnud, peaks liituma leppega, mis oma sisu ja mõtte poolest muudab illegaalse migratsiooni legaalseks. Leppega liitudes kinnitame me, et migratsioon on inimõigus. Inimõiguseid tuleb ju kaitsta? Kuid kas ikka on nii?

Minu jaoks on ilmne, et rändlepe õõnestab Eesti suveräänsust ning Euroopa Liidu ühtsust.

Saksamaal on 232 elanikku ruutkilomeetri kohta, aga Eestis on vaid 29 inimest ruutkilomeetri kohta.

Euroopa Komisjon on avaldanud uurimuse, milles on välja arvutanud, kui palju mahuks EL-i liimesriikidesse inimesi, kui rahvastiku tihedus oleks 1000 inimest ruutkilomeetril. Sellel eeldusel oleks Eestis ruumi 43 000 000 (43 miljonile!) elanikule!

Lisaks ei saa unustada, et paktiga liitub ka Venemaa. See annab Venemaale legaalse aluse paigutada Eestisse kontrollimatu arv Venemaa kodanikke.

Kas vene ümberasujad saavad limiteerimata sissepääsu Eestisse? Kas Eestil säiliks õigus keelduda Venemaa ümberasujaid vastu võtmast? Ma ei välista, et rändleppega liitumine võib anda Venemaale õiguse destabiliseerida Balti riike, “ artuleb Helen Hääl artiklis Eesti Päevalehes.