Sovetiaja valgustamiseks ja hindamiseks on ametlike dokumentide kõrval heaks lisaallikaks aktiivsete ja passiivsete osalejate meenutused. Need on loomulikult enam või vähem subjektiivsed, aga just seetõttu kasulikud tausta analüüsimiseks ja mõistmiseks..
Tartu Ülikooli Ajaloomuuseum avaldab aastast 1975 teadusartiklite kogumikku „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi”. Olen selle lugemisega täiendanud oma teadmisi. Juba esimeses väljaandes kirjutas Jüri Kivimäe ”Jesuiitide koolitegevusest Tartus”, kaks aastat hiljem avaldasin ise Taanis poolaaegse Tartu jesuiitide kolleegiumi ajaloo – saksa keeles (eesti keeles 2003).
Viimati tutvusin selle väljaande 2010. aastal ilmunud 38. numbriga ”Nõukogude teadus: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Lugesin erilise huviga Malle Salupere meenutusi ”Rektoraadis sula- ja stagnaajal” (lk.163-181).
Autor (sünd. 1931) kasvas üles Virumaal, kus tema isa oli Kurtna õppelaagri metsnik Ta arreteeriti 1945 ja suri 1947. aastal Dudinka laagris kui "kodanlik natsionalist", mille eest temaga koos elanud perekond (kolm tütart, õde ja isa) 1949. aastal Siberisse sundasumisele küüditati.
Pärast tagasitulekut 1957. aastal lõpetas Malle Salupere õhtukeskkooli ja 1962. aastal Tartu Ülikooli vene filoloogia osakonna. Tema hilisema tegevuse juurde kuulub töö 1967-74 ülikooli rektoraadi teadussektoris välissuhtluse alal, mida ta kirjeldab mainitud artiklis. 1991. aastast on ta vabakutseline pensionär-kultuuriloolane. Kogu taasiseseisvumisjärgse aja on ta esinenud ka aktiivse publitsistina ja võtnud ajakirjanduses sõna paljudel päevateemadel, olles tuntud kriitilise hoiaku poolest võimude suhtes, kes tema arvates kipuvad silmist laskma oma maa ja rahva heaolu. Küüditatud pole tavaliselt leppinud nende vastu tehtud ülekohtuga, kuigi nad Siberis vahel on ka kohanud inimlikku hoiakut, mida nad tunnustavad. Salupere läheb veelgi kaugemale, esindades seda ideoloogiat, mis pani aluse suure osa eesti rahva kannatustele. Temast sai juba 1963 EKP liige ja hiljem ühines ta selle järglase Eesti Vasakparteiga. Ta oli 2008. aastal enne ühinemist Konstitutsioonierakonnaga Eestimaa Ühendatud Vasakparteiks koguni selle juhtkonnas.
Salupere poliitilist hoiakut analüüsis 2006. aastal Taavi Pärtel, lähtudes tema Vasakpartei koduleheküljel avaldatud artiklist “SS kui Euroopa vabastaja?” Kohe alguses nimetab autor Mart Laari ja Lauri Vahtret “ajukääbikutest ajaloolasteks”, kes “on 10 aastat võltsinud Eesti ajalugu neile ja nende toetajatele meelepärases laadis”. Artikli põhirõhk on keskendunud väitele, et Teises maailmasõjas sakslaste poolel ja konkreetselt Relva-SS-is võidelnud eestlased on kui mitte lausa sõjaroimarid, siis vähemalt hukkamõistu väärt. Oma osa kriitikast saavad ka metsavennad.
Seejuures püüab artikli autor, nagu kommunistidelgi oli tavaks, esineda (Eesti) rahvuslike huvide kaitsjana, kuigi kommunistid rääkisid kogu aeg internatsionalismist. Ilmselgelt oli ja on siin teatud vastuolu. Ta esindab pigem muuseumirahvuslust, millest on ülem Moskva ideoloogia.
Sama tendents on ka mainitud mälestusartiklis, mis sisaldab osalt huvitavaid andmeid. On aga märgata, et autor püüab vältida kriitikat, ei pane suurt rõhku probleemidele, mille põhjuseks vahel paistab olevat tema enda taust. Rõhutab tihedat koostööd välismaa teadlastega, seejuures tegemata vahet sotsmaade ja lääneriikide vahel. Väidab koguni, et ”Raudne eesriie, eriti pärast Stalini surma, oli pigem müüt, aga paljude jaoks mugav eneseõigustuse ettekääne” (lk. 165). Kirjeldab ilma erilise süvenemiseta protseduuri. Isiklike kontaktide taustal sovetiaja kolleegidega tean, kui raske, tihti isegi võimatu oli saada väljasõiduluba. KGBst läheb Salupere kergelt mööda, kuigi tal just oma tausta tõttu peaks olema rohkem kogemusi. Nagu püüaks ta vältida süsteemikriitikat.
Ta nimetab küll Eesti teaduse suurkujusid nagu Pent Nurmekund ja Paul Ariste, rõhutab eriti Juri Lotmani panuse tähtsust, mainib teda ETA liikmena, mis on tõde suure hilinemisega. Ta valiti akadeemikuks alles 1990. aastal – taasvabanemise käigus, ainult mõned aastad enne oma surma. Parteitruu kommunisti Salupere lemmikud on teadusliku kommunismi viljelejad. Eriti professor Ivan Volkov, kelle ”teadusliku kommunismi loenguid meenutavad tänuga kõik, kel oli õnn teda kuulata. See oli äärmiselt erudeeritud ja laia silmaringiga inimese parimal tasemel esitatud politoloogiakursus, millel polnud midagi ühist propagandistliku ajupesuga.” Salupere lisab: ”Tema, nagu ka Johannes Kalitsa ilmajätmine emeriitprofessori staatusest oli äärmiselt ülekohtune”. Viimane oli NLKP ajaloo kateedri õppejõud, kelle arvates oli küüditamine eesti rahvale kasulik: allesjäänud said segamatult asuda sotsialismi ehitama! Malle Salupere ei tohtinud vist tagasi tulles seda segada, pidi kaasa lööma? Kas ta tahtis lunastada oma kodanlikust natsionalistist isa ”patte”?
Vello Helk
