Ärkasin tuulisel pühapäevahommikul, kui mu naine tõi mulle tassi kohvi ja mooniseemnetega saiakese. Olime kohtunud eelmisel õhtul Tartus. Mina tulin Võrust ja Heli Tallinnast. Olime kutsutud minu vana hea sõbra Hillar Pähni 75. sünnipäevale.
Hillar tuli Eestisse 1990-ndate aastate alguses, paar aastat enne mind. Ta hakkas kohe korterit renoveerima. Raha oli sel ajal Eestis vähe, aga temal oli lääne ressursse ja väga kena korter Mustamäel. Ta oli sinna ehitanud ka kena sauna. Käisime Heliga tal aeg-ajalt külas ja ma lausa kadestasin Hillarit selle korteri pärast. See kõik oli enne, kui ma töötasin Kaitseväe Peastaabis nõunikuna ja enne kui ma asutasin Tallinna Eesti Maja. Ma ei osanud tol ajal uneski näha, et ma jään Eestisse nii kauaks.
Peastaabis õnnestus kindral Aleksander Einselnil muretseda Power Mac arvuti, mida ma võisin oma töös kasutada. Skaneerisin ja kujundasin ümber sõjaväesümboolikat, sest Eesti taastas oma sõjaväge. Et mul oli oma aja kohta väga võimas arvuti, siis tahtsin aidata Hillarit ja ma kujundasin talle reklaambrošüüri, mida ta võis tasuta jagada ja tutvustada oma ehitusoskusi. Lasksime seda trükkida mitu tuhat eksemplari ja jäime ootama, millal telefon heliseb ning saabuvad tellimused.
Olime kindlad, et meid uputatakse nendega üle. Aga mitte ühtki kõnet ei tulnud. Läks aega, enne kui me Hillariga mõistsime, milles asi. Minu arvutil ei olnud eesti tähestikuga klaviatuuri. Ameerikas olime kaasmaalastega harjunud kasutama näiteks ü aseme y-d ja teised täpitähed jätma lihtsalt tähelepanuta.
Nii kirjutasin ka sõber Hillar Pähni reklaamis, et tema firma on Pahn Ehitus! Polnud siis ime, et Hillari firma kompetents oli pandud kahtluse alla.
Hillari elu muutus, kui ta ema kolis ka Eestisse. Hillari emal oli tore huumorimeel. Ega ta eriti suurt rõõmu Hillari Mustamäe paradiisist ei tundnud. Nii müüdi see maha ja osteti talu Pangodis. Hillar käis emaga tihti meid Klõbi talus külastamas veel siis, kui Heli isa oli elus. Nad tõid meie tiiki, mida me just olime süvendanud, kaks parti.
Heli oli juhuslikult leidnud üles oma isa leeritunnistuse ja näitas seda Hillarile ja ta emale. Siis avastasime, et sellel oli Hillari isa allkiri, kes oli Urvaste kirikuõpetaja kuni 1944. aastani, mil ta põgenes Eestist. Temast sai Chicago koguduse õpetaja kuni tema surmani. Jälle sain ma kinnitust, et maailm muutub minu jaoks üha väiksemaks, mida vanemaks ma saan.
Kui me Heliga Hillarile sünnipäevakinki hakkasime otsima, siis meenus mulle, mida Valdeku Sibul mulle suvel 70. sünnipäevaks kinkis. Ma arvan, et see oli väga tore kingitus! Valdeku teab, et ma ei tarbi alkoholi, seepärast kinkis ta mulle tohutu suure pudeli vodkat ja paari villaseid sokke märkega – kasutada ainult meditsiinilistel eesmärkidel! Meil Eestis on ju väga levinud rahvatarkus, et palaviku korral pannakse jalga viinasokid. Mõtlesime Heliga, et ka Hillarile võib sama mõte meeldida, aga meditsiinilise võimaluse jätsime avatuks. Pakendile kirjutasime „Urvaste rahvale vananemise-vastane abinõu“.
Hillari sünnipäevapeol oli palju rahvast. Kohal oli palju väliseestlasi – Ervin Päri, Enn Onni, ka Hillari õde Ruta oli tulnud kohale Saksamaalt. Meid Heliga oli teineteisest väga kaugele istuma pandud, see tundus mulle imelik. Sellele vaatamata oli meil mõlemal lõbus. Pidu kestis kaua ja mina olin pärast kaine autojuht nagu alati.
Järgmisel päeval, tagasi oma talus, pidin ma elama üle selle, et me pesumasin läks põlema ja kogu kupatus oli köögipõrandal laiali. Tundub, et kõik siin maailmas on tasakaalus – kui sul on olnud palju rõõmu, siis kisub saatus su tagasi argipäeva. Ja paradiisi võid sa kiiresti kaotada.
Viido Polikarpus
Autori fotod
