Juba paar nädalat on möödunud sellest imeilusast ajast, kui olin koos kajakatega laagris, aga ikka tundub nagu see oleks olnud üks kena unenägu, pärast millest ärkamist ei taha voodist välja tulla, et seda illusiooni katkestada.
Priit kuulis Emult, et kavatsesin Kajakate ajal laagris osaleda ja tema “kuidagimoodi” sai aru, et tulen kokaks. Kui seda kuulsin, helistasin Priidule, et ei tule kõne alla. Võin kokale abiks tulla, pesen potid-pannid, pühin põrandad, kratsin selga, mis iganes, aga mitte kokaks. Kui skaudina laagrites käisime, siis mind määrati kokaks selle pärast et olin paks. Ma enam paks ei ole ja loobun sellest auametist. Nojah, vastas Priit. Küll siis leiame kedagi teist, või nad keedavad ise, küll nad hakkama saavad. Tutkit. Ei olnud mingit kahtlust, et nad oleks ise hakkama saanud, aga…. noh, kuna olin seal ja……..
Virvel oli hea meel, et olin seal, näitas rõõmuga köögis pliidi kohal laes ülevärvitud kohta, kus oli olnud minu ema “sousti plekk”. Tema ei teadnud, kuidas see soust lakke purskas, aga ütles, et kui ema käis kord külastamas, oli öelnud rõõmuga “Vaata, mu sousti plekk on ikka laes.”
Emut häiris, et ettenähtud laagri korraldused olid tegemata ja telgid jäid kajakatele välja jagamata, kuid see ei tekitanud mingit probleemi. Ka see, et saunas ega dushi majas puudus soe vesi, polnud suur asi. Peamajas oli vesi soe ja kes tahtis, sai “kausi vanni” võtta. Härra Kobin sõitis kaugelt, jõudes alles peale keskööd ja pani peaköögis soojavee katlale tule alla, kust kuum vesi dushi majja jõudis. Sauna veepump oli rikkis, aga pühapäeval oli ka seal soe vesi sees.
Paremat poleks saanud loota; selle asemel, et oleksime eraldi telkides, olime kõik ühe katuse all “haigla” majas, neli tüdrukut ühes toas; Emu, Peeter ja mina teises toas. Peasaal, kus peeti loenguid ja referaate ning minu “valdkond” asusid kohe seal kõrval. Mida ma keetsin, nähtavasti meeldis kõigile ja kui hüüdsin “tulge õgima”, siis oli rünnak köögi poole. Olin unustanud, kui palju noored võivad süüa, aga Virve täitis toidu kambrid kõigega, mida soovisin ja kõik tühjad kõhud said täidetud.
Emut kurvastas ja samuti mind, et kajakad ei olnud Jumalast teadlikud, okupatsiooniaja tagajärjena. Nad ei teadnud ja kindlasti ei hoolinud ka söögipalvest. Emu luges traditsioonilise skautide söögipalve ja mina lisasin ingliskeelse kristliku söögipalve: “Taevaisa, õnnista meid ja meie tänast tegevust ja tänu toidu eest, mis Sinu heldusest on meile antud. Aamen.”
Kui Emu oli ettenähtud referaadid ja loengud läbi viinud, siis oli “vaba aeg” päevikutesse kirjutamiseks ja jutuajamiseks. Rääkisin enda seiklustest, tõin igaühele jupi nööri ja õpetasin mitmeid merel, ja ka maal, vajalikke sõlmi. Igaüks istus oma nöörijupiga, harjutasid sõlmi ja spleisimist, aga kõige tähtsam sõlm, mida sidusime, oli sõpruse sõlm.
Neil oli teadmata, miks 1944. aastal toimus massiline põgenemine – kes Saksamaale, kes Rootsi, kas suurte laevadega Saksamaale või ükstaspuha mis alusega, kas väikse või veel väiksemaga, Rootsi. Emu rääkis, kuidas tema “kaitseingel” juhatas teda kindlast hädaohust ohutule põgenemise teele. Mina seletasin, kuidas tormis paat hakkas lagunema ja isa ütles mu vennale ja minule: “Vaadake maailma viimast korda, varsti vajume” ja ema rahustas meid sõnadega: “Varsti olete taevaisaga”. Väga üllatuslikult küsis üks Kajakas, kas pidime reisi jaoks piletid ostma.
Aeg möödus imekiiresti ja varsti oligi pidulik lõpp. Minu teadmata oli ka mind seatud rahva ette ja sain kiidusõnu Priidult, aga kõige suurem üllatus tuli siis, kui jagati “mälestuskingitusi”. Peeter kutsus mind välja “…ja kolmanda järgu skaut, Indrek Lepson….”. Kõik tutvustasid ennast ja rääkisid lühidalt enda elust ja tulevikuplaanidest, ja ega minagi sellest ei pääsenud. Ähvardasin Priitu, et tal on tasumist oodata minu sokutamise eest kööki. Siis Kiki tõusis ja tuletas külalistele meelde, et minu ema oli õmmelnud Viikingi lipu. Lisan aga siia, et kui meie esimesed kuus või seitse skaudipoissi olime koos, siis Skm. Linold tegi ettepaneku lipkonnale nimi valida. Soovitati Vambola ja Taara ja Kalev ja ei mäleta, mis veel. Mina pakkusin Viiking ja Viiking jäi.
Skaudipoiste kombed ei unune – nii tegin tempusid tüdrukutele, nt. peitsin ühte ja teist nende vooditesse. Leidsin mõned täistopitud karud, vanad kindad ja midagi veel. Viimane temp enne lahkumist: sidusin nende voodilinad sõlme.
Lõpp tuli liiga ruttu; viimased kallistused, käe-surumised, Jumalaga, ja olin Kiki autos kodu poole minemas.
Indrek Lepson,
kolmanda järgu skaut
