Kaheksasada aastat tagasi öeldi välja kaks lauset, kaks eestluse tüviteksti – üks maailma ühes, teine teises otsas; üks eesti, teine ladina keeles.
Ühe lause sõnastasid saarlased, teise Rooma paavst, kirjutab Õpetajate Lehes Karl Kello.
Aprillist 1215 peaks pärinema teadaolevalt esimene lause eesti keeles, mis leidnud jäädvustamist kirjasõnas: «Laula, laula, pappi», kirja pandud Liivimaa krooniku Henriku käega kümmekond aastat hiljem.
Laula, laula, pappi
Kroonik Henrik kirjutab, et kui tsistertslaste ordu preester Frederic sõitis 1215. aasta aprillis koos oma õpilase ja mõningate liivlastega Toreidast Koiva jõge pidi laevaga alla, et Riiga minna, tungisid saarlased neile jõesuus kallale, viisid nad oma röövilaevadega minema ja kui preester hiljem «taeva poole pöördunult koos oma õpilasega oma palvetes issandale kiitust kuulutas ja tänu avaldas, mõnitasid nemad, pekstes mõlemat oma nuiadega pähe ja selga, lausudes: «Laula! Laula! Pappi!»
Seejärel piinati preestrit ja tema õpilast julmalt ja lõpuks tapeti, lüües neile tapritega abaluude vahele, saates «nende hinged taevasse märtrite osasaamisse».
Täismahus artiklit loe edasi siit.
