Kristel Vilbaste
[email protected]
Eestis toimub praegu maskidraama, inimesed ei suuda kuidagi kokku leppida, kas kaitsemaski kandmine kaitseb inimesi koroonaviiruse eest või mitte.
Ajakirjanduses tuuakse näiteid, mille taga olevat teadusuuringud.
Seda teevad nii maskieitajad kui ka maskipooldajad.
Püha tõde ei taha aga kuidagi välja tulla. Jätan siinkohal välja ütlemata, mida geneetikuna asjast ise arvan, aga küll ei pea õigeks praegust tsensuuri meedias ja sotsiaalmeedias, mida kogesin ühe kevadise Lääne Elu artikli jagamisel.
Lugu, milles Terviseameti enda töötaja ütleb sel kevadel, et maskid ei aita.
Seda artiklit aga sotsiaalmeedias edasi jagada ei saa.
Kõige hämmastavam ongi, et segaduse inimestes tekitasid meie terviseametnikud ise, kes kevadel, kui Eesti ei suutnud leida maske tervishoiutöötajatele, sest maailmas oli nõudlus nii suur ja kriisivarud lohakalt olematud, hakkasid väitma, et maski kandmine ei aita, vaid aitab pidev kätepesemine, kummikindad ja poest toodud toitude seebivees vannitamine.
Seega oleks küüniline praegu süüdistada inimesi maskieitamises, kord loodud mõttemudelit inimeste peas on väga raske muuta.
Ja lootma peab ainult seda, et taolised „sobivad valed“ ei saa meie tervisepoliitikas valdavaks ja pidevas käskude virvarris inimesi ei hakata alusetult karistama.
Õnneks on Eesti inimene seaduskuulekas ja meie asustus üsna hõre, kallistamisvajadus veel harvem.
Aga maskikandmine pole meie rahvale sügisesel ajal olnud vastumeelne.
Vaevalt küll vanarahvas mardi- ja kadrimaske kandes lootis nii haigusi vältida, aga just kogu hingedeajal käidi meeleldi maskides santimas.
Sanditamise komme tulenes pigem küll sellest, et heal vilja- ja karja-aastal polnud kahju anda ande ka vaesemale rahvale.
Meie mardi- ja kadrikommetes pole tegelikult midagi erilist, sest sel ajal on ande korjamas käinud suurem osa rahvaid, päevad ja peensused, mil seda tehti on vaid veidi erinevad.
Viimastel aastatel ongi palju vaidlusi olnud selle üle, kas lapsed peaksid Halloweeni ajal käima komme santimas või tuleks uksest sisse lasta vaid mardi- ja kadrisante.
Mitmetel inimestel seisab uksel või väravas oktoobri viimastel päevadel silt „Ootame teid mardipäeval!“ Aga väikesed kommipommijad jäävad üha harvemaks.
Et mardipäeva ja kadripäeva kombeid taaselustada, siis on folklooristid välja mõelnud sügisese koolitusprogrammi „Hakkame santima!“, kus õpetatakse maskide ja rõivaste tegemist, laule ja tantse, mõistatuste küsimist.
Sel aastal peeti Eesti Rahva Muuseumis põnev kontsertetendus, kus santimiskombeid näitasid mitmete Euroopa maade folklooriansamblid.
Mardipäeval peeti aga Tartus Raekoja platsil suurem martide ühiskogunemine ja mindi siis üheskoos linna peale mardisantima.
Ja tõsi ta on, 9. ja 24. novembri õhtul kihutavad inimesed poodi, sest „unustasid kommid ostmata“.
Marte ja kadrisid oodatakse ja kuigi vilja-ja loomaõnne pole enamusele ju enam vaja, on santide tulemine väga oodatud, sotsiaalmeedias arutatakse koguni selle üle, mitmed mardid käisid ja mis õnne nad tõid. Sest õnne me ihaldame kõik.
Aga esialgne mardi- ja kadripäeva kombestik on kadunud.
Uurisin oma sõpradelt, mida nad kadripäeval teevad ja selgub, et ainult kadrisandid ongi meil veel jäänud.
Kui veel viiskümmend aastat tagasi söödi sel õhtul kadrihane, tehti tanguputru, siis nüüd teavad neist toitudest vaid vähesed.
Meil on tohutu ilmaennustustarkus nendest päevadest – kadripäev näitas, milline ilm oli kevadisel maarjapäeval ja milline saak tuli järgmisel aastal.
Aga kuna põldu peavad vähesed, siis kipuvad ka need teadmised tänapäeval vaid arhiivi ootama jääma.
Põnev oli ka näiteks kadripäeva hommikul akende taga määgimas käimine.
Kadrisandid käisid eelõhtul, aga teisel hommikul käidi määgimas, siis tulid kaksikud talled ja uted edenesid hästi. Määgijatele anti samamoodi herneid ja tanguputru.
Aga peamine põhjus kadrisantimisegi hääbumisele on ilmselt heaoluühiskond.
Herneid ja tanguputru ei taha ju enam keegi.
Lapsed jäävad rahule küll kommide ja küpsistega, aga tervisliku toitumise levimisel ei pea paljud lapsevanemad kommisöömist üldse vajalikuks.
Lõpetuseks räägin aga ühe loo 1980ndatest, mu enda kõige põnevama santimaskäigu kadripäeval.
Olin siis juba tudeng ja polnud see stipendiumiga hakkamasaamine nii lihtne midagi.
Enamasti sõitsime mõne kaastudengi kodukohta ja käisime seal laulmas ja tantsimas, on ju see ainus aeg, kus iga võõras tuppa kutsutakse.
Aga sel korral kutsusid meid kaasa Eesti Põllumajanduse Akadeemia tudengid, tulevased agronoomid ja majandusökonomistid.
Neli valgetesse kitlitesse riietunud noormeest kahe suvekummidega autoga ja idee oli praegustele ärimeestele kohane.
Läheme üheskoos Lõuna-Eestisse, seal on taludes rikkam rahvas.
Nii oligi, tantsu ja laulu eest saime mitu kotti kartuleid, moose ja mahlasid, koduveini ja puskaritki, küpsetisi ja kutsuti igalpool kadrilaudagi.
Üks peremees pistis meie kadriemale pisarsilmi suurema rahatähegi pihku.
Küllap oli tulevaste põllumeeste kava õige, sattusime paikadesse, mis tasapisi olid põllumajanduse väljasuremise ajal hääbumas.
Meid võetigi vanemate veel taludes kasvanud inimeste poolt vastu kui kadunud poegi.
Hea tunne oli seal lustida, oli tunne, et mõlemad pooled olid andnud ja saanud.
Elasime ja õppisime sellest noosist Tartus mitu nädalat.
Aga veel on üks asi selle kadriretkega meelde jäänud – Lõuna-Eesti käänulised ja libedad teed.
Ja kadripäeval kui esimene kiilasjää tuleb, siis sellel jalagi käimine on kunsttükk.
Mäletan, et meie hulljulged noorsandid võtsid libedaid kurve nagu kelguga sõites, kas suure kaikaga hoogu pidurdades või jalaga kurvi tõmmates.
