Pärast Lennart Meri raamatuid “Hõbevalge” (1976) ja “Hõbevalgem” (1983) hakkas üsna laialt levima versioon Kaali meteoriidi langemisest eestimaalaste silme all, mis siis kajastus nende ja ka põhjamaade mütoloogias ja folklooris – “Kalevalas” ja “Eddas”. Mõned arheoloogid püüdsid selle tulekera kukkumisega seostada isegi Asva ja Ridala maalinnuste põlemist. Meri oletas, et kreeklane Pytheas võis käia umbes 325. aastal e.m.a. Briti saaartele tehtud reisil ka Saaremaal, mille ta samastas Thulega. Lisaks nägi Meri Kaalis Tacituse kirjeldatud germaani jumlanna Nerthuse kultuse paika. Enamik inimesi on tänini veendunud, et Kaali katastroof jättis saare elanike mällu tohutu mulje.
Kahjuks on selliste müütidega kaasa läinud isegi mõned tõsiteadlased. Näiteks on mitmed nooremad uurijad Siim Veski eestvedamisel avaldanud isegi soliidsetes rahvusvahelistes ajakirjades hulga artikleid hiiglaslikust looduskatastroofist Saaremaal 800-400 aatat enne Kristust. Seda on võrreldud Hiroshima tuumapommmi plahvatuse tekitatud purustustega, unustades, et tuumapomm lõhati õhus, aga Kaali meteoriit tungis maasse, kus valdav osa tema energiast kulus kraatri ja selle ringvalli moodustumisele. Lisaks on Kaali meteoriit üsnagi tilluke. Ivan Reinvaldi arvates oli peakraatri kujundanud taevakeha maas vaid 20-80 tonnise läbimõõduga ja alla 3 meetri. Seega on Kaali meteoriit võrreldav Namiibias rahulikult maapinnal lebava Hoba meteoriidiga (pikkus 2.7 m, kõrgus 0.9 m ja mass ligi 70 tonni). Kõige suuremaks on meteoriiti hinnanud vene teadlane Grigori Pokrovski – 450 tonni. Selgi juhul oleks maasse tormanud meteoriidi läbimõõt vaid 4,8 m. Kui muistne Saarema oleks tihedasti asustatud, poleks valdav osa elanikest meteoriidi langust isegi märganud ja lugenud seda äikese prahvatuseks. Lennart Meri oponent professor Herbert Ligi on näidanud, et Kaali sündmus pole jätnud jälgi isegi ümberkaudsete külade toponüümikasse.
1979. aastal puuriti läbi Kaali järviku setted, milliste uurimise alusel tegi Helgi Kessel järelduse, et kraatrid tekkisid arvatavasti Kesk-Holotseeni lõpul subboreaalsel kliimastaadiumil vähemalt 3500 a. tagasi. Täiendav uurimine palünoloogia ja radiosüsiniku meetoditega lubas Leili Saarse töörühmal 1991. a. oletada meteoriidi langemist ligikaudu 4000 a. tagasi. Kuid seegi tulemus on vaidlustatav, sest põhjasetete vanus võib olla meteoriidi langemisest oluliselt noorem. Küll ei saa kraater olla vanem Kaali piirkonna üle merepinna kerkimisest, kuna puudvad meresetted ja meremurrutuse jäljed. Seega ei saa kraater olla oluliselt vanem kui 8000 aastat.
Lisaks meteoriitidele langeb maapinnale tohututes kogustes peamiselt magnetiidist koosnevat meteoriitset ja meteoorset tolmu. Kaali meteoriidi teel langes pihustunud rauaosakesi näiteks Reo ja Ilpla ümbrusse, mattudes seal meresetete alla. Kaalis paiskus õhku lisaks rauapeenesele ka rohkesti silikaatset ainet, mis osaliselt aurustus, osa aga liitus meteoriitraua hõõguvpunaste osakestega ja osa moodustas klaasjaid tektiidilaadseid mikroimpaktiite, mis langesid merre, soodesse ja järvedesse. Selliseid silikaatseid kerakesi on leitud mitmest Saarema soost ja järvest ja isegi Hiiumaalt. Mikroimpaktiite sisaldavat turbakihti on lihtne dateerida ja kõigist soodest on saadud sama tulemus – 7500-7600 14C aastat, mis ongi Kaali kraatrite tõenäline vanus. Lohutuseks võib öelda, et ka 7500 aastat tagasi elasid saarel inimesed, kes võisid taevas tulekera näha.
Ka müüt meteoriidi langemisest idast, Pandivere kõrgustikust ei ole tõsi. Kuigi Läti Hendriku Liivimaa kroonkas kirjutatakse: “Virumaal, kus oli mägi ja see üpris ilus mets, milles rahva jutustuste järgi olevat sündinud Saarlaste suurjumal, keda Taarapitaks hüütakse ja kust see Saaremaale olevat lennanud..” Vadjalasedki olla oma nime saanud sealt suunast langenud vaialaadse boliidi järgi. Lihtne füüsika seadus ütleb, et peost lendu lastud veeristest lendab suurim kõige kaugemale. Kui vaadata Kaali kraatrite levikupilti, siis jääksid väikekraatrid peakraatrist lõuna-kagusse ja küllap meteoriit sealt langeski. Palju on räägitud Kaali järvest kui pühast järvest ja muistsest ohvripaigast, kuid sedagi pole uuringud kinnitanud.
Hoolimata mõnede müütide kadumisest on Kaali kraatrid Eestis erakordse tähtsusega loodusmälestised. Need olid esimesed meteoriitse materjaliga tõestatud kraatrid Euroopas. Praegu on Kaali peakraatri juures vaateplatvorm, avatud on Kaali trahter ja välikohvik ja Kaali külastuskeskuses on meteoriitika- ja kivimuuseum, konverentsisaal, suveniiride müügipunkt jne. Kaali ootab külastajaid!
Rootsi Eesti Päevalehes 2011. a. avaldatud Anto Raukase artikli põhjal, kes oli Teaduste Akadeemia meteoriitikakomisjoni esimees aastatel 1981-2010.
