Eestil on välis-, sise- ja julgeolekupoliitiliselt ees keerulised ajad. Majandusliku surutise ja Eurotsooni võlakriisi tajajärjel kärbivad Lääne riigid kaitsekulutusi ja majandavad käimasolevaid operatsioone eksisteerivate resursside arvel. Eurotsooni võlakriisi lahendust ja kulgu on raske ette aimata.
Fakt on, et Euroopa riikide solidaarsus on raskelt kannatanud ja kaitsekulutuste kärpimisega on tekkinud sõjaline vaakum. Ilma Ameerikata on EL tegelikult kaitsevõimetu. Kaua pasundatud Euroopa kiirreageerimise korpus eksisteeerib vaid paberil ja hiljutised operatsioonid Liibüas ja ka Malil tuginesid USA võimetele. Ameerika strateegia tulipunkt on aga nihkunud Euroopast Aasiasse, vähendades USA panust NATOle. Samaaegselt on Venemaa hakanud oma sõjajõude tõsiselt moderniseerima.
Julgeolekupoliitika ei tohi jääda staatiliseks paradigmaks, vaid seda peab pidevalt arendama ja kaasajastama muutuvate tegurite nagu majanduse, liitlastega suhete, sisepoliitiliste mõjude ja ohupildi taustal. Vastast ei tohi kunagi alahinnata. Peab tundma tema struktuure, mõtteviisi ja meetmeid aga ka tema nõrkusi, et realistlikult hinnata ohtu ja tõhusalt pareerida rünnakuid.
Vene Föderatsiooni strateegia juured ja meetmed on põhiliselt Nõukogude Liidus. Lenin väitis, et parim strateegia on viivitada rünnakuga kuni vastase moraal on lagunenud. Siis on kerge anda hävitav löök. Vastast ei pea demoliseerima ainult sõjalise jõuga, kui seda saab teha teiste vahenditega. Vastast tuleb kõigepealt hävitada sisemiselt, siis saab teda anastada tema enda abiga. Tuleb purustada rahva enesekindlus, kaitsetahe, valitsuse üksmeel ja võime organiseerida ja arendada kaitsestruktuure ja rikkuda vahekorrad liitlastega. Kuna otsene surve kutsub esile vastusurve, siis on oma eesmärke parem saavutada kaudsete rünnakutega, mille otstarvet ja hädaohtu pole alati kerge taibata või pareerida. Meetmed on psühholoogilised sise– ja välis-poliitlised mõjutusoperatsioonid, majanduslik ahistamine ja ahvatlemine. Rahvusvahelisel tasandil katsutakse raskendada kollektiivkaitse arendamist, killustades liitlaste ühtlust. Siseriiklike mõjutuste eesmärk on riigi, selle kultuuri, majanduse ja valitsuse diskrediteerimine rahva silmis, et õhutada rahulolematust ja sellega sundida riiki oma poliitikat muutma. Meetmeteks on riiliku- ja rahvusliku eneseteadvuse nõrgestamine, ühiskonnaliste vastuolude provotseermine, stabiilsuse õõnestamine, et sisendada hirmu ja ebakindlust.
Vene välispoliitika uus relv on ¨pehme jõud¨, mis taotleb parandada Vene mainet, suurendada vene keele ja kultuuriruumi ja kaudselt edestada mõjuvõimu laienemist. Selleks on loodud väliministeeriumi alluvuses hästi panustatud eriasutus, mida juhib endine Duuma välispoliitika komisjoni esimees Kosatsov. Pehme jõu elluviimiseks on välisriikides juba loodud 58 Vene Teatekeskust ja laienemine jätkub. Putin nõudis veel sel aastal, et Vene diplomaadid peavad hakkama aktiivselt pehmet jõudu rakendama.
Pehme jõud ei ole nii süütu, nagu see võib esialgu paista, vaid see on välispoliitika, majanduse, meedia, kultuuri, välisriikides elavate venelaste ja rahvusvaheliste organisatsioonide kasutamine oma eesmärkide saavutamiseks.
Informatsiooniliste välismõjutustega rünnatakse rahvusvaheliste organisatsioonide ja välisriikide kaudu Eesti ja Läti kuvandeid. Neid esitatakse pidevalt kui mõttetuid läbikukkunud väikeriike, mis on natsilembelised, rikuvad vähemusrahvastiku inimõigusi ja kelle puudulik kaitsevõime nõuaks liitlastel kanda kogu raskuse. Kuna lääneriikide arusaam ida-Euroopa ajaloost ja tõelisest olukorrast on puudulik, siis on neid kerge manipuleerida. Vene elanikkonnale asukohamaades on ette nähtud eriline roll. Nende jaoks on loodud strateegiline institutsionaalne raamistik, mis juhendab ja koordineerib, kuidas rakendada nende väljaastumisi ja massimeedia kasutamist, et provotseerida ühiskonnasiseseid vastuolusid ja külvata ebakindlust ning muuta riigi poliitikat.
Näide selle elluviimisest toimus hiljuti Eestis, kui keskerakondlasest riigikogu liige venelanna Yana Toom andis intervjuu Ruski Rap-jortor’ile, ajakirjale, mis on tugevalt seotud vene välisluurega. Ta naeruvääristas Eesti riiki ja kultuuri ja väitis, et Eesti keel ja rahvas surevad välja nii kui nii. Samas ta õhutab venelasi Eestis mitte assimileeruma, sest mingist leppimisest Vene elanikkonna ja Eesti riigi vahel ei saa juttugi olla, kuna Eesti põhiseaduses on Eesti riigi eesmärgiks Eesti rahva, kultuuri ja keele säilitamine, kus ei ole kohta Vene ¨kõrgemale¨ kultuurile. Keegi peaks Yana Toomi tutvustama Vene filosoofi Chadaboyeviga, kes ütles, et kõik rahvad on midagi lisanud maailma kultuurile väljaarvatud Venemaa, kes on orjastanud, tapnud ja hävitanud oma rahvast ja kõiki teisi, kellega tal on olnud kokkupuutumisi. Et ta tõtt rääkis, pani Nikolai I ta selle eest hullumajja kinni. Peamine välispoliitiline nõuandja Putinile ja Vene juhtkonnale on Polütehnoloogia keskus või ajutrust. Keskuse politoloog Georgi Tsezov avaldas ajakirjanduses, et on raske ette kujutada, et keegi otseselt ründaks mõnda NATO riiki. Aga separtismiga seotud lokaalkonfliktide, ebasõbraliku tegevuse ja surve puhul teeb NATO kõik võimaliku, vältimaks otsest sekkumist. Sellel avaldusel on kolm eesmärki:
Esiteks see rahustab Lääne Euroopat, et Vene sõjajõudude moderniseerimine ei ohusta neid ja innustab neid jätkama kaitsekulutuste kärpimist.
Teiseks on see hoiatuseks NATOle, tõrjumaks laienemist Ukraina ja Georgia suunas, kuna sellega kaasneks konflikt, mis ei kuulu NATO pädevusse.
Kolmandaks on see mõjutus Lääneriikidele, teha Balti riikidest NATO raamistikus erand, kus agressioon võib toimuda lokaalkonfliktidena ja heidutada neid tõhustamast nende riikide kaitsevõimet.
Endine Vene saadik NATO peakorteris ja nüüd esmane abipeaminister Rogozin, kes praegu juhib Vene sõjatööstust ja sõjajõudude moder-niseerimist nõuab, et Vene valitsus peab tõhustama ja mõjutama Vene elanikke välismaal, et need Israeli ja Armeenia diaspoora eeskujul hakkavad asukohamaades teravamalt edendama Vene majanduslikke ja poliitilisi huve.
USA viimasaegne poliitika on siiani töötanud ainult Vene kasuks. Euroopa raketikilp pandi seisma ja Georgiale avaldati survet, et see ei blokeeriks Vene ühinemist WTOga. Samal ajal on Vene aktiivselt töötanud USA vastu Põhja-Korea, Iraani ja Süüria probleemide lahendamisel.
Obama lubas lahtise mikrofoni eest Medvedevile, et peale valimisi on ta võimeline tegema suuremaid järeleandmisi.
Mida kõik eelnev tähendab Eesti–Vene suhetele on Kremli soosik, Moskva ülikooli professor Dugini selgelt välja öelnud: “oodatavad muutused maailmas on, kui USA tõmbab tagasi, saame Balti riigid hea või kurjaga oma kontrolli alla¨.
Venemaa probleemid on siseriiklik rahulolematus, korruptsioon ja majanduse langus, mis siiani on peamiselt sõltunud loodusvarade turustamisest. Uue tehnika rakendamine maagaasi eraldamiseks läänes on nõrgendanud energeetikat kui ka Vene poliitika relva. Lõhe on tekkinud suurlinnade ja konservatiivsete töö ja maapiirkondade vahel. Linnades on tekkinud teatud poliitiline opositsioon ja ülejäänud riigis rahulolematus langeva elustandardiga. Käärimise ohjeldamiseks on kasutusele võetud ajaloolised Vene meetmed.
Esiteks karmimad seadused, mis sarnanevad N. Liidu aegsetega, teiseks on kirik tõstetud riigikirikuks, kolmandaks propageeritakse, et Venemaa on ümbritsetud vaenlastest ja selle tõrjumiseks on käigus sisepoliitilised mõjutusoperatsioonid, mis rõhutavad Vene natsio-nalismi ja eiravad välismõjusid. Praeguseks on saavutatud habras stabiilsus. Vene välispoliitika USA ja NATO suhtes on teravnenud. Euroopa Liiduga kestab “jaga ja valitse” poliitika, kus Euroopa komisjoni ja parlamendi katsed luua ühist rinnet on tasalülitatud erisuhete loomisega Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaaga, mida omakorda õhutavad lääne tööstus– ja äriringkonnad, kes on huvitatud Vene turust ja pooldavad järeleandmisi.
Eesti ohupilt peab arvestama, et ELi suurriikide manööverdamine oma huvides võib soodustada Vene survet riigile. Eesti välispoliitika peab pidevalt jälgima ELis toimuvat, et õigeaegselt ennetada tekkivaid hädaohte.
Kuidas Eesti riik neid probleeme lahendab, oleneb otsustavalt sügisel toimuvatest kohalikest valimistest, mis on eelmänguks 2015 a. üldvalimistele. Murettekitav on sisepoliitikas vasakpoolne kallak.
Jüri Martinson