Ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega – seda algupäraselt ladinakeelset tsitaati kohtab arvamusartiklites. On omistatud ühele Rooma keisrile, aga tegelikult on see üldkeh-tiv fakt. Lisaks oleks loogiline küsida: kes tegi? Ja vastata Jakob Kunderi vanapagana eeskujul: Ise tegi!
Nende muutuste taga seisame ju meie kõik, arengumootorite sõiduvees – enamik passiivselt kaasa minnes, osa protesteerides, aga olles sunnitud leppima: evolutsioon on parem kui revolutsioon.
Saabuvate jõulude eel meenub nende tähistamine kauge mineviku nooruse Eestis, unustusse vajunud kommetega, mis on muutumas folkloristide andmestikuks. Nimeliselt on veel ühte ja teist säilinud, aga tegelikult on palju muutunud. Võõrsil on üle võetud kohalikke kombeid, neid on teistest riikidest jõudnud Eestisse, on osalt vahepealse arengu tulemused.
On aga jäänud nimi ja sellega seotud jõulu-puu, millel faktiliselt pole midagi tegemist Jeesuse sünniga, on inimlik lisand kristlikule jõuluevangeeliumile. On ka ajaloo jooksul läbi teinud arengu.
Mitmete Lääne-Euroopa rahvaste kohta on juba 15. sajandist andmeid kuuse (või mõne muu liigi) toomise kombest, et nii osa saada looduse elujõust. Pööripäevapidustustest Tallinnas Raekoja esisel turuplatsil kuuse ümber pilgarit pidades on andmeid aastast 1441. Kinnistumiseni kristliku jõulutähistuse kombestikku kulus veel paarsada aastat. Kroonik Balthasar Russow kirjutab 1584. aastal, et nii pööripäevapüha tähistamisel kui ka vastlapidustustel püstitati linnaväljakule käsitööliste gildide poolt ehitud suur kuusk.
Niisiis oli jõulupuukomme levinud linnades ammu enne jõudmist eesti talupojakultuuri. Eestis toodi esimene jõulupuu tuppa arvatavasti Hiiumaal Kärdla pastoraadis 1795. aastal. Eesti maarahvas sai jõulupuukombega tuttavaks mõisate kaudu. 19. sajandi keskpaiku hakati üha sagedamini jõulupuud korraldama koolides, edaspidi ka seltsides ja asutustes. Talutaredes kodunes jõulupuukomme 20. sajandiks.
Nõukogude korra ajal keelati kuuse toomine kirikuga seotud jõulupühadeks. Nääripuu nime all hakkas see tähistama uusaasta vastuvõttu. Nii kestis tervelt poolsada aastat. Tänapäeval võib ehitud kuuski näha asutustes jõulumeeleolu loomas hiljemalt novembri lõpus, kui algab advendiaeg.
Ehetes kuusepuu on sajandite jooksul üle võtnud palju sümboolseid tähendusi – püha hiiepuu, hingedepäeva puu, jõuluaja tulesäras puu. Jõulud on üks tähtsamaid rahvakalendri pühi, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule ning kristlikus maailmas Jeesuse sündimist. Jõulupuud on peetud ka maailmapuu, elupuu või paradiisipuu sümboliks.
Pärast sovetiaja võitleva ateismi võidukäiku Eestis on jõulude kristlik tähendus muutunud minimaalseks. Aga nagu 1441. aastal seisab ka 571 aastat hiljem Tallinnas nääripuu asendajana ilmlik kuusepuu. Eestlased pole pidanud sammu arenguga, mis Venemaal asendas võitleva ateismi putinismi kaitsva õigeusuga, vaid jäänud suurelt osalt oma egoismi vangideks. See on võib-olla ka enesekaitseks vajalik, sest vahepealsed elamused pole olnud just optimismi soosivad.
Jõuludel on suurem seos lapsepõlvega. Neis on midagi muinasjutulist jõuluvana kaudu, rõõmustavat kinkide läbi. Mäletan aga ise, kuidas mõjus lapsepõlve jõuluvana külastuse puhul, et tundsin ära tema jalas isa saapad. Oli äkiline samm unistustest tõelisusse. Nagu hiljemgi elus, kus on tulnud tõdeda, et asjad pole alati nii, nagu nad välja näevad.
Jõuludeaegse kuusepuu teekond linna kesk-väljakult kodudesse on Euroopas saamas uut suunda. Seda mõjutab üha suurem moslemite sisseränne koos nende tavadega, milles pole kohta jõulupuul, mida ei nähta neutraalselt, vaid osana kristlaste traditsioonidest.
Taanis on kombeks jõulupuude pidulik toomine mitte ainult linnade keskväljakutele, vaid ka elamurajoonide keskustesse. Kui seda käesoleval aastal taheti jälle korraldada ühes Kopenhaagenist põhja pool paiknevas elamukompleksis, kus on 2/3 välistaustaga elanikku, neist suurem osa moslemid, kes on ka enamuses ühistu juhatuses, hääletati jõulupuu toomine maha. See lõi avalikkuses suuri laineid, kuna sama juhatus oli varem toetanud moslemite eid-püha tähistamist. Otsust põhjendati demokraatiaga, aga kas sisse-rändajad saavad sel kombel asendada kohaliku kultuuri tavasid enda omadega? Üldiste protestide tagajärjel valiti uus juhatus, sama enamusega, kes nõustus jõulupuu püstitamisega. Demokraatia ei tohiks ju olla enamuse diktatuur, mida arvatakse ja rakendatakse mõnes diktatuuri alt vabanenud riigis. Kuidas on aga tuleviku väljavaated, kas tuleb jõulupuul ja muudel meie kommetel kolida koduseinte varju? Need probleemid ei vähene siin sisserändajate kasvuga. Lootkem ja soovigem siiski häid jõulupühi ka järeltulevatele põlvedele!
Vello Helk
