Pronkssõdur vanal ajal. Autori foto
Kremlimeelsetele inimestele Stavropolis kõneldes pani Putin kuulajaid imestama, kui väljendas seisukohta, et Lenin ja bolševikud panid Vene riigile pommi alla sellega, et nad tapsid tsaar Nikolai II, tema perekonna, nende teenijad ja tuhanded õigeusu preestrid.
Ta ütles, et on hea, kui sinu ideed ellu viiakse, aga need ideed peavad viima vajalike tulemusteni, mitte nii, nagu juhtus Lenini ideedega. Lõpuks viis tema idee Nõukogude Liidu kokkukukkumiseni, kuigi Lenin oli N Liidu rajaja. Putin ütles, et me ei vaja ülemaailmset revolutsiooni.
Putin on juba pikemat aega kasutanud nõukogude sümboolikat ja nostalgiat, et oma ideid esile tuua. See, milline osa nõukogude minevikust on valitud, et lasta seda kangelaslikuna paista, räägib Putini režiimi filosoofiast, aga ka selle hirmudest. 1917. aasta idealism on välja tõrjutud, seda ei tõsteta enam esile.
Stalini militarism aga on see, millele rõhutakse ja mis on in. Revolutsioon on out. Repressioonid ja mobilisatsioon on in. Revolutsionäär Lenin on out. Stalin kui riigi rajaja on in.
Nagu kauaaegne Kremli analüütik Paul Goble kirjutas, kõrvaldas Putin „revolutsiooni“ revolutsiooni tähtpäevadest. See käik, nagu ta lisas, peegeldab Putini hirmu revolutsiooniliste muutuste ees, aga ka tema soovi hoida Nõukogude pärandit nii kaugel selle revolutsioonilisest algupärast kui vähegi võimalik. Ja seda pärandit hindab Putin kõrgelt. Teisisõnu võime öelda, et viimane asi, mida Putin ja Kreml tahavad, on see, et vene rahvas mõtleks revolutsiooni peale. Parem on muidugi hoida rahva tähelepanu sõjal – eeldatavalt võidukal sõjal.
Lavrov soovitas läänega suhteid uuendada ehk siis alustada otsast peale. Tema tahab, et maailm unustaks lähimineviku – Krimmi annekteerimise, Ukraina ja Georgia, sest see kõik on olnud vaid Vene siseprobleem, mis tuli lahendada, ja ei peaks kuidagi puudutama lääne huve ega peaks läänt panema muretsema. Ja kui lääs selle seisukohaga nõustub, siis lubab Venemaa olla tulevikus tema väärikas partner.
Arvan, et lääs ei tohi kergeusklikult Venemaad usaldada ja arvata, et temast saab tulevikus korralik lääne partner. Ajalugu on seda korduvalt näidanud.
Tänapäeval on asjad teisiti. Andres Ploompuu saatis mulle artikli, mis näitab selgelt, kui manipuleeritavad me tänapäeval oleme. Artikkel kannab pealkirja „System-preserving power is not repressive, but seductive” („Süsteemi säilitav võim ei ole ahistav, vaid on ahvatlev“). Selles väidetakse, et industriaalühiskonnas, kus kehtis kord, oli võim, mis end tahtis säilitada, ahistav ja mahasuruv. Tehaste ja vabrikute omanikud kasutasid tööjõudu brutaalselt, vägivaldselt. See tõi endaga kaasa protesti ja vastupanuvõitluse. Mõlemad, nii rõhujad kui rõhutavad, olid nähtaval.
Neoliberaalse valitsemise süsteemi struktuur on täiesti teistsugune. Süsteemi säilitada tahtev võim ei kasuta enam repressioone, vaid tahab toimida ahvatluste kaudu – see tähendab, et ta juhib meid kõrvalteele.
Pole enam kindlat vastast, kellega võidelda. Vastane ei ole nähtaval. Neoliberalism teeb allasurutud töötaja vabaks lepinguosaliseks töövõtjaks. Iga töötaja on nüüd samal ajal nii peremees kui ka ori.
Kui nüüd peremees ebaõnnestub, siis saab ta süüdistada vaid iseennast. Inimesed näevad, et kui nad hakkama ei saa, siis on probleem neis endis, mitte ühiskonnas.
Kui maailm liigub võimaliku ususõja suunas, siis on parem, kui me jätame Jumala sellest „mängust“ välja.
Viido Polikarpus
