Foto: Viido Polikarpus
Järjekordne Hauka laat on jäänud seljataha. Minu naine võttis sel puhul teise puhkusenädala. Tallinnast saabus ka minu pojapoeg Karl-Alex koos oma vanavanematega ning minu naise tütar Inge koos oma sõpradega – kõik tahtsid jõuda Hauka laadale. Alati on tore olla koos oma lähedaste inimestega.
Kahepäevasele laadale lisaks toimusid kontserdid, kohal oli Tanel Padar & The Sun, Ott Lepland ning Bad Boys Blue, kes esinesid Antsla spordiväljakul. Vägevad esinejad ja vahva üritus Lõuna-Eestis, peab ütlema! Antsla tänavad ja alleed olid muudetud näituseväljakuiks, ümberkaudsed põllud aga tohutu suurteks parkimisplatsideks.
Mulle räägiti, et sel aastal oli laadal osalejaid rohkem kui eelmistel aastatel, nõnda et toidupakkujatel olid kindlasti edukad päevad.
Meie jõudsime laadale kõik koos, aga seal läksid meie teed lahku. Sellest pole tänapäeval ju midagi, keegi ära ei kao, sest on ju olemas mobiiltelefonid.
Mul ei olnud kaasas sularaha, sest lootsin sularahaautomaatide peale. Ma ei tulnud selle pealegi, et nende taga võivad olla tohutud järjekorrad. Ei jäänudki mul muud üle kui istuda suurele lavale ja vaadata, kuidas mu naine käis ringi ning tundis rõõmu, kui leidis midagi endale sobivat. Minu naisele meeldib kõige enam käia ühest poest teise ja võrrelda hindu. Kord käisime New Yorgis terve päeva ühest jalanõude poest teise, et leida talle kingi. Olles terve päeva selle peale kulutanud, leidiski ta lõpuks kingad, mis talle sobisid. Mõtlesin, et nüüd ostame neid kohe kaks paari, aga tema lausus: „Ärme siit ostame. Võib-olla ma leian mõnest teisest poest samad kingad, aga odavama hinnaga.“ Muidugi me sellist poodi ei leidnud ja kui me tagasi läksime, siis polnud seal enam tema numbriga kingi.
Hauka laadalt tahtis Heli leida samasugused jalanõud, mis meie Muki oli tal ära närinud. Eesti komme enne tuppa minekut kingad jalast ära võtta on mulle palju peavalu valmistanud, sest Muki tassib kõik asjad, mis laokile on jäänud, minema, olgu need siis kingad või kindad, isegi toolid ei valmista talle raskusi. Eelmisel nädalal astus meie juurest läbi üks insener, kes tuli Tallinnast ja tahtis tutvuda päikesepargiga. Muidugi jättis ta oma kingad ukse taha. Ära minnes seal ühte kinga enam ei olnud. Nägime kurja vaeva, et kadunu üles leida, aga leidmata see jäigi! Mul oli juhtunu pärast piinlik ja ma tundsin külalisele kaasa, sest ta pidi järgmisele kohtumisele jõudma, aga see oli ka kõik, mis ma teha sain!
Pärast laadapäeva tulid kõik õhtuks koju. Nagu ma olen juba kirjutanud, olen ma näinud palju vaeva meie sauna korda tegemisega. Hea meel on näha, et noored tunnevad nüüd uuest saunast, maal grillimisest ja pidutsemisest rõõmu. Meie, vanad, istume aga meelsasti talu verandal ja arutame selle üle, milline ilm järgmisel päeval tuleb, kas vihma sajab või saab laada kuiva ilmaga ära peetud. Laupäeval sadas kohutavalt, aga kontserdid peeti ära ja rahvas ei lasknud tujul langeda.
Mina kontserdil ei käinud. Kogu eelmise nädala peatus meie juures Tõnu Puura, minu naise lähedane sugulane. Ta tuli meile appi küttepuude probleemi lahendama. Lisaks sellele aitas ta maha võtta soojamüüri ja ahjulõõrid, tekitades tohutu segaduse selleks ajaks, kui mu naine maale jõudis. Mis puutub küttepuudesse, siis sellega meil tegelikult probleemi ei olegi. Paari nädala pärast peaks aga kohale tulema pottsepp, kes hakkab meile kööki uut pliiti ehitama, ehk siis läheb elu tagasi oma rööbastesse.
Aga 17. augustil saabub siia järgmine seltskond noori – Uku Suviste koos oma onupoja Rene Puura ja tema tüdruksõbra Liis Lemsalu ning oma bändiga. Minu asi on kõik korda teha teiseks raundiks. Nagu ma ütlesin – on tore, kui saad rõõmu tunda vahvast seltskonnast!
Viido Polikarpus
