Kauaaegsete sõprade surm on alati traagiline, ka siis, kui lõpp on ette arvata. See oli 2016. aasta hilissügisel, kui Jaak mulle helistas, oma halvenevast tervisest rääkis ja palus, et surma korral mina ajalehes temast kirjutaksin. Seda ma Jaagule ka lubasin.
Lootsin siiski, et talle veel päevi kingitakse, kuid 13. jaanuaril tuli surmateade. Olgu seepärast alljärgnevad read mitte ainult järelhüüdeks, vaid ka auavalduseks ühele suurele eestlasele ja suurele inimesele.
Jaak sündis Eestis, Põltsamaal, 16. mail 1942. Rahulikku lapsepõlve polnud aga kauaks, sest juba 1944. aasta sügisel pidi perekond Eestist põgenema, nagu oli see tuhandete teiste rahvuskaaslaste saatus. Üle Saaremaa ja Läänemere viis tee Saksamaale, kus veedeti aastaid põgenikelaagri kitsastes, vahelgi väljavaateta oludes.
Uueks alguseks oli saabumine USA-sse mais 1949. Hoolimata noorusest, oli Jaagule Vabadussamba nägemine suureks elamuseks. Instinktiivselt tundis ta, et ees ootasid vabadus ja avarad võimalused. Nii ka oli. Kaks aastat veetis perekond South Carolinas, kus hoolsa tööga muudeti üks mahajäetud farm produktiivseks istanduseks.
Kui see ettevõtmine oli seljataga, asus Jaagu perekond aastal 1951 Minnesota osariiki. Siin said nad USA kodakondsuse 1954. Sellega oli saavutatud kauaigatsetud normaalne eksistents, millest põgenikupäevadel võis vaid unistada.
Peale keskkooli lõpetamist 1960 läks Jaak stipendiumi alusel Minnesota ülikooli. Ta esimeseks huvialaks oli arstiteadus, kuid 1962. a. otsustas ta astuda sõjaväkke. Siin teenis Jaak allohvitserina raadioside üksuses kuni aastani 1965 (Honorable Discharge), mil ta elektroonika alal Minnesotas tööle asus.
Siit siirdus ta hiljem Waltham’i, MA, kus asutas 70ndate aastate alguses oma firma, Prima Products, mille erialaks oli fotode reproduktsioon metallpinnal. Mul on kaks kaunist näidet tema loomingust, sest aastal 1970 saime Bostoni Eesti Seltsi kaudu lähedateks sõpradeks.
Järgnevatelt paljudelt BES-i üritustelt mäletan Jaagu esinemist kõnelejana, tema hoogsat tantsuviisi pidudel, toredat kaasaelamist suvepäevadel ja üha enam intensiivsemat tööd rahvuslikul alal. Meenub ta rahvariides kuju juulis 1985 toimunud Captive Nations demonstratsioonil Bostoni raekoja ees. Ajaga süvenes Jaagu osatähtsus väliseestluse tööpõllul üha enam. Väsimatult töötas ta Eesti taasvabanemise heaks, esines kõnedega, kirjutas ajalehtedes, õhutas riigitegelasi Eestit rahvusvahelisel foorumil toetama jpm.
Alljärgnevalt kokkuvõtte sellest:
• Mitmekordne Bostoni Eesti Seltsi esimees ja auliige.
• Baltic-American Society of New England esimees.
• ERKÜ juhatuse liige ja abiesimees.
• XII Eesti Rahvusorganisatsioonide Kongressi üldkorraldaja.
• ÜEKN esimees 2007-2014.
Tema tööd on tunnustatud paljukordselt:
• Kanada-Eesti vabadusvõitluse teenetemärk 2003,
• Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärk 2007
• ERKÜ auhind 2014
Akadeemiliselt kuulus Jaak Juhansoo Frat. Estica’sse.
See polnud aga kõik. Oma uuel kodumaal USA-s lõi Jaak Juhansoo käed külge kus iganes abi oli vaja. Ta veendumuseks oli esiteks, et see on tee, kuidas õpitakse olema parem inimene, ja teiseks, et võlgneb kõik oma saavutused elus inimestele, kes teda on aidanud. Nii sekkus ta aktiivselt Waltham Salvation Army ja Freemason osakondade tegevusse, jõudes nende organisatsioonide juhtkonda. Olgu veel märgitud, et Jaak ei varjanud oma võitlust alkoholismiga, vaid toetas aktiivselt Hurley House hooldekodu, kus teda terveks raviti ja kus temast viimaks sai Board of Directors liige – asjaolu, mille üle ta oli eriliselt uhke.
Eeltoodu tohiks selgitada, miks nimetasin Jaak Juhansood suureks inimeseks. Pole kerge tema saavutusi ületada.
Jaaku jäävad leinama abikaasa Daina, poeg Peeter, Jaagu eelmine abikaasa Sharon (kõik MA-s) ning tütar Michelle koos kuue noorema järeltulijaga Minnesotas.
Raul Pettai