Tallinnas oli möödunud nädalavahetusel meeskooride võistulaulmise päev, millega tähistati Gustav Ernesaksa 105. sünniaastapäeva. Selle viis läbi Eesti Meestelaulu Selts. Forestalia, mille liige mina olen, sai B-kategoorias teise koha, esimese sai Haaslava Meeskoor. B-kategoorias võistlesid veel Lihula Meeskoor, Viljandi meeskoor Sakala ja Tartu meeskoor Akadeemiline Emajõgi.
Iga koor otsustab ise, millises kategoorias ta tahab võistelda ehk kuhu nad enda meelest oma tasemelt kuuluvad. Usun, et kõik tahaksid kuuluda A-kategooriasse. A-kategooriasse kuulusid võistlustel Tallinna Ülikooli Meeskoor, Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor, Inseneride Meeskoor, Eesti Maaülikooli meeskoor Gaudeamus, Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor ja Tartu Akadeemiline Meeskoor. Üritus toimus Tallinna Tehnikaülikoolis.
Meie koor oli oma tulemusega väga rahul. Koju tagasi jõudsime hilja õhtul. Olin nii väsinud, et keetsin endale loogikavastaselt tassi kohvi, istusin televiisori ette ja jäin otsemaid magama.
Tõusin üles hommikul ja märkasin, et televiisor ikka veel mängis. Olin näinud imelikku und, milles “head” vampiirid olid tapnud halbu vampiire, kes olid kaotanud endas igasuguse inimlikkuse. Et televiisor oli lahti, siis sain kohe aru, kust need unenäod pärit olid. Inimese alateadvus kannab unedes ette selle, mida oled päeval üle elanud. Ärgates on sul meeles vaid viimase sekundi ajal unes kogetu.
Öeldakse ka, et unenäod esindavad mingit kindlat osa meist endast. Näiteks kui te mõtlete oma ema peale, siis on see tegelikult osa sinust, mis alateadvuses esindab sind sinu emana. Kui sa armastad oma ema ja ta on teinud midagi halba, siis sa peaksid teadma, et sulle meeldib see osa sinust endast, mida sa pead sarnaseks oma emaga, ja sa pead võtma arvesse, et see, mida sa hetkel teed või kavatsed teha, paneb sind muretsema, olgu see siis hea või halb.
Kui ma mõtlen oma isale, siis tema esindab minus seda osa, mis on seotud kunstiga. Isa ei realiseeerinud kunagi kõiki oma andeid kunstnikuna. Ta näitab mullegi kätte kõik need piirid, mis ma olen endale kunstnikuna seadnud.
Mul on kolm õde ja nad on kõik väga erinevad. Kui ma nende peale mõtlen, siis ei ole need tegelikult nemad, vaid osa minust endast, mis neid esindab. Kui mõnel mu õel on raskusi, siis nende raskustele mõteldes katsun ma aru saada, kuidas ma ise neist probleemidest üle saaksin ja need lahendaksin.
Oma unenägude lahtimõtestamine nõuab väga palju ausust iseenda vastu ja inimeste vastu, kes nendega seotud on. Televiisori ees ärgates olin üleni külma higiga kaetud. Nägin ekraanil parajasti kaunist naisvampiiri, kes rääkis ilusale meesvampiirile, et ta oli kõik teised vampiirid tapnud, et säästa meest sarnast tapatööd tegemast. Naine tahtis, et mees ei kaotaks endas seda osa, mida tema pidas mehe inimlikuks pooleks.
Arvestades praegu maailmas toimuvat, loodan ma tõsiselt, et me ei ole kaotanud endas oma inimlikku poolt.
Viido Polikarpus
