Ilmar Aasmaa suri 21. aprillil Morristowni haiglas New Jerseys, üheksa päeva peale oma 90. sünnipäeva.
Selle tubli eesti talupoja põrm maeti Kensico surnuaia eestlaste matusepaika 4. mail. Oli ilus kevadpäev, kui hulgaliselt sõpru kogunes Valhalla United Methodist kirikusse. Kirstu kaunistasid punased roosid, just need lilled, mida ta ise igal võimalusel kinkis. Puusärgi juures seisid auvalves korp! Rotalia kaasvennad leinarüüs. Õp. Praost Thomas Vaga alustas teenistust palvega. Oma sõnumis matuselistele ta kõneles südamlikult lahkunu saavutustest, tema ideest oma ligimestele abiks olla kodude ja ostukeskuse ehitajana.
Praegu on ta siirdunud imetlema Jumala ehitusi Taevariigis, mille kohta Jeesus ütles: “Minu Isa majas on palju eluasemeid. Mina lähen teile aset valmistama, et teie oleksite seal, kus mina olen”. Praosti erilise tähelepanu said lapselapsed, kes olid tulnud oma armastatud vanaisa ära saatma.
Mälestusteenistust kaunistas solist Kristi Roosmaa Toottell kahe lauluga. Esimesena oli eriti ilus kuulda “Mu meelen kuldne kodukotus…” Erik Veski klaverisaatel. Siis mängis Erik Veski klaveril kompositsiooni isamaalistest lauludest, mis Ilmarit olid alati pisarateni liigutanud. Teenistuse lõpetuseks luges poeg Andrus ette salmi, mille ta isa oli Eestist toonud: “Hüvasti, mu armsad – ärge liialt leinake….”. Ta palus järelehüüded ütelda peiedel. Siirduti Kensico surnuaiale, kus toimus muldapanek. Pärast Jumalasõna praost Vagalt kogunesid korp! Rotalia confratorid hauale laulma traditsioonilist leinalaulu “On vendadest üks lahkunud..”. Leinajad asetasid kirstule lille ja peotäie mulda, mille perekond ise oli Pärnust toonud.
Järgnevalt koguneti lõunaeineks Doubletree Hotelli. Söögipalve ütles praost Vaga. Peale maitsvat lõunat järgnesid sõnavõtud. Ülle Ederma luges ette oma luuletuse, mille ta oli Ilmari sünnipäevapeoks kirjutanud. Selles ta meenutas humoorikalt Ilmari lapsepõlve ja kooliteed.
Priit Parming oma sõnavõtus rõhutas Ilmari rahvuslikku panust. Ta nimetas, et Ilmar oli aktiivne Balti Komitees, kus ta võitles väsimatult kodumaa iseseisvuse taastamise eest, tehes lobitööd ja kirjutades kirju ameerika valitsuse liikmetele. Üheks suureks saavutuseks temale ja teistele vabadusvõitlejatele oli lõpuks vene vägede väljatõmbumine Eestist. Ilmar jätkas tegevust mitmel moel ka iseseisva Eesti üles-ehitamisel.
Vil! Heino Ainso võttis sõna korp! Rotalia nimel. Ta ütles, et on vähesed, kes saavad ütelda, et nende panus Rotaliale kestis 130 semestrit (65 a ). Ilmar jättis ka järelkasvu poegade Andruse ja Reinu näol. Varematel aegadel oli Ilmar oma peale võtnud kordamööda kõik korporatsiooni ülesanded. Kõik sõbrad mäletavad Ilmari “kevadpidusid”, kuhu oli alati palju rotalusi külalistena kutsutud. Ka Eestis tegi Ilmar palju 20 aasta jooksul, et laiendada korp! Rotalia tegevust.
Anne Peets meenutas paljusid pidusid oma vanemate kodus, kus kauaaegsed perekonnasõbrad Ilmar ja Virve alati viibisid. Ta luges osali-selt ette ühe oma ema, Agate Suurkivi kõne Ilmarile ühel juubelipeol. Neid humoorikaid kõnesid mäletavad kõik peielised. Anne ütles, et Il-mari koht jääb tühjaks, see on asendamatu.
Kõnepulti astusid pojalapsed Aleksander ja Julia ema Katherine’iga. Lapsed olid oma vanaisale kirjutanud kirjad, mille Katherine ette luges. Need olid liigutavad, ilusad mälestused vanaisast, kes neile eesti keele tähtsust õpetas ja neile igati heaks eeskujuks jääb. Ivi Schwarz tutvustas ennast kui “nõbu Eestist”. Oma sõnavõtus avaldas ta tänu vanaonule, kes tema elusuuna muutis. Kui 20 a. tagasi ta Ilmari kodus külalisena viibis, siis Ilmar õpetas talle, kui nõukogude ajal üleskasvanud noorele, patriotismi ja hariduse tähtsust. Ja nii ta-gasiminnes Ivi lõpetaski ülikooli ja alustas uut karjääri.
Kuna Ilmar suri 9 päeva peale oma 90. a. sünnipäeva ja tema “kevadpidu” jäi pidamata, siis selle tähistamiseks vil! Maano Milles juhatas üldlauluks Ilmari leip cantust “Rahvahulgad tulge kokku…” Ilmari enda erilises energilises stiilis.
Ilmarist jääb ilusaid mälestusi: ta oli alati härrasmees, jääb meelde tema rõõmsameelsus, tema nooruslik hoiak, tema isamaa armastus ja tema kindlad tõekspidamised.
See tubli eesti talupoeg ja eesti patrioot saadeti väärikalt tema viimsele teekonnale.
Ülle Ederma