Esmaspäeval 29. oktoobril, kui tuul juba tõusnud oli ja ühistransport ammu kinni pandud, jalutasime uudistades kodukandis ringi, et näha, mis ärid veel avatud on, et osta veel viimaseid vajalikke toiduaineid ja ausalt öeldes veidi üldise ostupalavikuga kaasa minnes ka mittevajalikke asju. “Star-bucksi” kohvikud olid juba suletud vist üle linna: meie jaoks tähendab see ilmajäämist ajalehtedest. Kohvi teeme kodus ise. Piima ja muid “mittevajalikke” asju saime ühest kodu lähedal olevast poekesest. Sel hetkel oli kõik veel ilus ja peale oksaprügi maja ees ja inimtühjade tänavate polnud nagu midagi "valesti". Mugavalt teleka eest istudes vaatsime uudiseid ja ootasime tormi lähenemist.
See et, Põhja-Karolinas on orkaan Sandy juba inimelusid nõudnud, eriti kohale ei jõua. Puudus isiklik kogemus ja niisugused tõsised asjad tundusid kahjuks kaugena. Aga mitte kauaks. See teadmine ei tulnud kohe ja isegi mitte siis kui elekter kell 20:46 Manhattanil East Village's ja suures osas Lower East Sides ära kadus… Mõnda aega vaatasime aknast pimedat all-linna ja pugesime siis teki alla. Veel oli alles mobiililevi…
Teisipäev 30. oktoober, esimene tormijärgne päev. Raadio räägib, et Manhattanil on kõik allpool East 39 Streeti ilma elektrita, sest meie tänaval olev elektrialajaam plahvatas. Üks sõnum tuli läbi: kuuldavasti on meie ÜRO esinduses vool olemas… Õues sadas. Ilm oli jahenenud. Meie ainsaks lüliks maailmaga sai väike 2 x 7cm suurune Bloombergi raadio (varupatareid olid olemas), mis oli mu abikaasat Glenni juba kahe New Yorgi katastroofi: 11/9 ja 2003. a. augusti voolukatkestuse ajal infosulust välja aidanud. Räägiti, et metrood on üleujutatud ja et ookeaniäärsed linnaosad on väga kahjustada saanud. Kodus süüa-juua oli. Meeles mõlkus vaid kaks asja: kuidas sooja kontorisse ja telefonilevisse tagasi saada. East 14 Tänavalt East 47 Tänavale ei ole väga pikk maa: 40 minutit kiirkõndi. 3. avenüü ääres on masendav vaatepilt: kõikide hoonete aknad on pimedad. Äride uksed suletud; kodulähedane toidupood samuti. Siis hakkab silma üksikuid kauplusi, mille mustavasse sisemusse viib looklev inimjärjekord. Sularaha eest saab, mida poes veel saada on. Paljud ostavad alles nüüd taskulampe…
Keegi vastutulija olla oodanud tund aega kohviku sabas E. 43 Tänaval, et sooja kohvi saada. Õhutemperatuur langes kiiresti. Inimesed laadisid mobiiltelefone laadimisjuhet suvalise hoone välisseinas olevasse pistikusse pannes. Mõnes kohas aeti neid ära.
Tööle on kogunenud kõik kolleegid. Viriseda pole kombeks ega aegagi. Vaja valmistuda välisministri visiidiks. Püüame visata nalja, et kui mitmest mahalangenud puust pidi keegi üle hüppama või rõõmustati, et just said kummikud ostetud…
Tuli end igas mõttes kokku võtta ja tööga hakkama saada! Ei saanud ju halva ilma tõttu uksi kinni panna ja vaba päeva võtta! Tagantjärele tundub see tormijärgne pingutus suure eneseületamisena.
Mõnel oli kodus 7 kraadi sooja. Ma ei tea, mis meil oli, sest meil puudub kraadiklaasl, ent oli külm – magama pidi dressides. Samuti märkasin, et valgustavate lõhnaküünalde lõhn hakkas vastu käima …
Kontor sai kohaks, kus oli soe, valgus ja infoallikas: TV ning kuhu sai tulla peredega. Abikaasad istusid mõtlikult sohva peal, samal ajal kui meie arvutiklahve klõbistasime. Paljud teised ÜRO esindused olid allapoole kriitilist piiri nö. SoPo alas (South of Power) ja nendega oligi võimatu ühendust saada. Ent alla me ei andnud. Välisminister saabus ja visiit toimus.
Pidime olema tugevad! Tore oli, et üks kolleeg enda juures sooja sööki ja dušši pakkus, muidu oleksid me jõuvarud kiiresti kahanenud.
Tund aega õhtuti piki pimedat avenüüd koju marssida polnud mul ei lõbus ega ka põnev. Bussidki ei sõitnud allapoole pimedasse alasse, sest see ei olevat turvaline, ütles üks bussijuht. Aga kuidas siis koju said 220 000 manhattanlast?!! Mööda ebaturvalist pimedat linnaosa! Oli kallaletunge, sest inimesed näitasid teed oma iphone’dega.
Koju jõudes käis peast läbi võõristav mõte: kas see pime ja jahe koht ongi mu kodu. Tuli nö “alienation” tunne… aju ei tahtnud olukorda omaks võtta.
Reede hommikul 2. novembril öeldi raadiost, et õhtul tuleb vool tagasi. Keerasin vihaselt nupu kinni. Jälle vaid lubadused, mõtlesin. Juba neljas päev on pime ja paha. Kurk valus. Rikneva toidu hais külmkapi koristamisel viis söögiisu ära…
Tagantjärele vaadates tundub, et see torm tegi mind sisemalt tugevamaks ja mõtlikumaks. Jõuvarud ju loodetavasti taastuvad.
Reedel kl 17 sain rõõmusõnumi abikaasalt: East Villages oli vool tagasi, peale nelja päeva! Aga paljude newyorklaste kannatused kahjuks sel hetkel veel ei lõppenud.
Anne McCullom
Autor töötab Eesti ÜRO Esinduses
