Kas rahulike protestimeeleavalduste ja märatseva rüüstamise vahel on väga raske vahet teha?
Kas näevad need tegevused nii sarnased välja?
Ometi tundub, et ei suuda vahet teha enamus ametlikust meediast ega ka mõned poliitikud, kes suurlinnades viimastel öödel märatsenud marodööride kohta väidavad, et kõik on korras, kauplusi rüüstavad jõugud tegutsevad vastavalt USA konstitutsioonile, mis näeb ette õiguse koguneda ja meelt avaldada (koroonast ja sotsiaalsest distantseerumisest aga me enam ei räägigi).
Mõtlemisvõimelises vaatajas tekitavad sellised väited kummastust, sest kuidas peaksid poodidest rüüstatud alkoholipudelid, telekad, luksuskellad ja muu kuidagi austama politseinike poolt tapetud George Floyd’i?
Või mis sõnumit edastatakse väikeettevõtjatele, poepidajatele, restoraniomanikele, (kes tihti on immigrandid ja kuuluvad vähemuste hulka), kes on koroonapaanikas ellu jäänud ning avasid just oma ärid, lootes sellele, et elu läheb edasi?
Kelle huve teenib nende äride segipeksmine, eriti kui seda teevad mujalt sissetoodud “rahulolematud”?
Renee Meriste on oma artiklis väga hästi välja toonud need kolm gruppi, kes praegu tänavatele tulid – protestijad, agitaatorid/ässitajad ja rüüstajad (ehk siis otseöelduna “vargad”).
Kui esimese grupi eesmärk on selge – väljendada oma rahulolematust ning selle läbi tuua positiivseid muutusi ühiskonda, siis number kahe olemasolu peaks meid tõsiselt mõtlema panema. Mis on nende eesmärk?
Kelle huvides on ässitada inimesi lõhkuma ja laamendama ning keerata kõik inimgrupid üksteise vastu üles?
Kes finantseerib seda hästitoimivat võrgustikku, et provokaatorid on alati õigel ajal õiges kohas (hästitoimiv transport), nad on kõigega varustatud – kuni selleni, et telliskivid said ladustatud päeval enne märatsemist paljudesse suurlinnadesse mugavalt tänava äärde – võta ainult kivi ja viruta aknaklaasidesse?
Kelle huvides on see, et me kardaksime ja vihkaksime inimesi, kellega külg külje kõrval ühte linnaruumi jagame?
Meie asi on neid küsimusi küsides meiega manipulatsioone läbi näha ning mitte langeda hirmu ja vihkamise küüsi.
Vaid öelda selgelt, et ei, aitäh, aga meie neid mänge enam kaasa ei mängi.
Nagu muinasjuttudes – kui oskad küsida õige küsimuse või tead salasõna, siis langevad müürid ja kuri kaotab oma võimu!
Ja paljastubki see uus kaunis maailm, mida me pikisilmi juba ootame.
Inimestena oleme loodud armastuseks, mitte vihkamiseks ega vägivallaks.
Me peame seda jälle meelde tuletama, sest siis on kõik võimalik. Olge hoitud!
Kärt Ulman
Toimetaja