Igor Mang, meie tuntud ennustaja, ütleb, et Andrus Ansipi valitsus võib lähitulevikus kukkuda. Ta kirjutab: “Augusti lõpul saame teada, kas praegune valitsus ikka jätkab. Kui suviste läbirääkimiste järel peaks uus valitsus tulema, siis koosneb see sotsidest, IRList ja Keskera-konnast. Mullu 7. aprilli Maalehes ütlesin uue valitsuse horoskoobis, et raskem aeg saab olema aasta teine pool. Nii see ka oli. Suured elamisloapahandused IRLis panid kõikuma nii majandus- kui siseministri tooli. Keeruline ja segane oli ka haridusministri olukord. Teravalt kerkisid üles haridusreformi ja õpetajate palkade küsimused, mis on lahendamata praeguseni. Tänavune märts tõi kaasa kõige suurema õpetajate streigi Eesti ajaloos.
Sõbramehe poolest lausa hoiatasin haridusministrit mitte ronida ehitustellingutele, sest Saturni halb seis võib seoses ehitusobjektidega kaasa tuua luumurde. Tõesti, EKA uue õppehoone ehitamisega on ministril peamurdmist kõvasti. Mainisin ka seda, et Aaviksoo sobib paremini kaitseministriks, kuna tema kõige tugevam planeet on sõjajumal Marss. Nüüd, kus Mart Laar viibib haiglas, on Aaviksoo tema asendajana taas kaitseministri ametis. See, kas Mart Laar kaitseministrina jätkab, otsustub tema sünnipäeval, kui tema peale on paistmas head Jupiteri aspektid.“
Tuhat aastat tagasi hoiatas üks teine selgeltnägija Julius Caesarit märtsi-iidide eest – see on rooma kalendri järgi kuu 13. või 15. päeva eest –, sest need võivad talle surma tuua.
Kas ka Ansip peaks nüüd muret tundma ennustuse pärast? Tegelikult peab iga poliitik arvestama sellega, kuidas rahvas tema tegemisi näeb ja neid vastu võtab. Demokraatlikus ühiskonnas peakski olema kõige olulisem rahva tahe. Ansip on juhtinud valitsust 2005. aastast alates. Juba Thomas Jefferson hoiatas ameeriklasi, et keskvalitsus kasvab ja temast saab kõige korrumpeerunum valitsus üldse.
Mina tahaksin meie praeguselt valitsuselt teada, kuidas nad võrdlevad valitsuse edukust Eesti aktsiaturu edukusega. Näiteks võiks tuua Eesti Energia väärtuse ja kuidas see väärtus mõjutab meie sisemajanduse koguprodukti. Mõni aeg tagasi lubati meile, et me hakkame kuulume viie kõige rikkama riigi hulka. Kes oleks siis uskunud, et seda juhul, kui ülejäänud maailm läheb pankrotti? Kõigi rekordiliste kasumite juures ei paista keegi olevat mures selle pärast, kuidas meid, Eesti maksumaksjaid, röövitakse tohutute koormustega. Kas te näiteks teate seda, et me maksame Eesti Energia lobistidele Washingtonis kõrgeid palku selle eest, et nad leiaks toetust põlevkivi kaevandamisele?
Et hoida meie keskmist palka statistilise kontrolli all, paneb meie valitsus kõik sissetulekud ühte patta ja jagab selle siis tööinimeste arvuga. Seega, kui me näiteks tõstame riigikogulase palga kahe miljoni euroni aastas, siis tõuseb ka eestlase keskmine palk päris kõrgele, ilma et ta sentigi palgalisa oleks saanud. Ausam oleks jätta keskmise arvutamise juures kõrvale kümne protsendi kõige kõrgema sissetuleku saajate palganumbrid ja teha sama kümne protsendi kõige madalamate sissetulekutega. Nii saame küll tõepärasema numbri keskmisest sissetulekust, aga poliitiliselt on tegu muidugi madala näitajaga.
50 aastat tagasi kirjutas Robert Kennedy, et riigi sisemajanduse koguprodukt näitab ainult raha hulka, mille on tootnud majandus, aga ei peegelda inimeste elu kvaliteeti. Ja kunagi öeldi, et kõik see, mis on hea General Motorsile, on hea ka Ameerikale. Me peaksime selle ümber sõnastama. Selle asemel, et rääkida, kuidas tänapäeval on pangad liiga suured ning seepärast ei saa nad kokku kukkuda, peaksime mõtlema, et nad ei ole liiga suured selleks, et panku vajadusel kinni panna.
Viido Polikarpus
