Viido Narvas piirivalves. Autori foto
Väljas oli miinus 20 kraadi külma, kui ma mõni aeg tagasi Võrust koju sõitsin. Taevas oli säravselge, päike peegeldus vastu külmunud lumistelt puudelt ja lumi sätendas. Äkki nägin, kuidas üle tee jooksid kolm kaunist hirve. Pidasin oma Audi kinni, võtsin tasakesi välja oma uhiuue LG-kaamera ja sahistasin alla auto küljeakna, et pilti teha. Kõik kolm kaunitari peatusid lume sees maantee ääres, keerasid oma pead ja vaatasid tagasi. Vajutasin kaameranuppu ja .. selle asemel, et pilti teha, tuli ekraanile Facebooki ikoon, mis teatas: „Täna on Jüri Raidmaa sünnipäev!“ Klõpsasin uuesti oma kaamerat – ja ikka ei juhtunud midagi peale selle, et Jüri Raidmaal on sünnipäev!
Ükski asi ei aidanud, tee, mis tahad, Jüri Raidmaa sünnipäevast ei saanud üle ega ümber. Vaatasin nukralt, kuidas hirved aeglaselt metsa vahele kadusid ja soovisin mõttes Jürile palju õnne sünnipäevaks! Mulle meeldib Facebookis suhelda ja hirvepilt oleks olnud suurepärane sinna üles panemiseks.
Enne kui ma kodust välja sõitsin, oli mul kavas võtta kaasa oma vana Olympuse fotoaparaat, kuna ilm oli tõesti silmipimestavalt kaunis, aga kahjuks mõtlesin ümber ja otsustasin proovida oma uue mobiili kaamerat. Mu vana mobiil oli oma ea ära elanud ja kippus ennast ise välja lülitama, mis tekitas alati palju segadust. Heli pidi tihtipeale naabritele helistama, et minuga kontakti saada või uurida, ega ma pole talus või kuskil kuuri all hinge heitnud, sest mine tea, iga ka mul juba selline. Pärast Heli murelikku kõnet pidi Kaska Karli tihti meile sõitma ja vaatama, mis minuga juhtunud on.
Asi on muidugi ka selles, et kui ma millegagi süvenenult tegelema hakkan, näiteks maalima või kirjutama, siis ei pane ma tähele, mis ümberringi toimub, ja unustan aja ning koha, kus ma olen. On ju tore, kui sa ei pea millegi ega kellegi pärast muretsema ja võid vaikuses ning üksinduses meeldivate asjadega tegeleda. Pensionäripõli on vahva, kui sul on põhilised vajadused kaetud, milleks on toit, peavari ja riided.
Idülliline maaelu ei takista mul muretsemast üleilmse majanduse ja põgenikeprobleemi üle. Olin alati selle poolt, et Eesti peaks ka põgenikke vastu võtma ja neid aitama, aga see, mis toimus hiljuti Saksamaal, pani mind asju ümber hindama. Need immigrandid, kes tänapäeval Euroopasse on voolanud, ei ole samasugused, nagu olid Teise maailmasõja aegsed lääne immigrandid, kes otsisid tööd ja uut elu algust.
Täna liiguvad Euroopasse enamasti noored mehed. Nad tulevad ortodokssest ühiskonnast, kus valitsevadki mehed. Naistel on väga vähe või üldse mitte sõnaõigust ning nad peavad tõepoolest katma oma keha võõra pilgu eest, et mitte solvata Jumalat ega mehe suguvõsa. Neis vaestes ühiskondades teevad naised ära põhitööd ja hoolitsevad oma meeste eest. Meestel on raske näha, kuidas lääne ühiskonnas on ka naised paremal järjel kui parimad neist ja seetõttu on neil raske läänes kohaneda. Alaväärsustunne, mis neid valdab, tekitabki vägivalda. Need noored mehed tunnevad end nõrkadena ja nad maksavad selle eest kätte lääne naistele. Kuna siia on segatud sajad tuhanded mehed, tekitab nende agressiivne käitumine tõsiseid probleeme kogu Euroopale.
Eesti peab õppima teiste maade vigadest, et neid mitte korrata. Et ei juhtuks nii, et peame nagu nõtked hirved jahimehe eest metsa põgenema.
Viido Polikarpus