Maarahvas teab, et iga päev algab ööga. Just nii, nagu muusika algab vaikusest, sünnib päev ööpimedusest. Nii on ka sõnas ööpäev esimesel kohal öö.
Linna kolimine on selle põlise teadmise tuhmistanud. Püüdes taaselustada hingedepäeva tähistamist 2. novembril, kutsutakse inimesi üles selle päeva õhtul süütama akendel küünlaid kojupöörduvate hingede mälestuseks. Kuid hingedepäeva alustav öö algab juba eelmise päeva, 1. novembri õhtul. Just siis on õige aeg süüdata küünal ning mõelda lahkunute koduteele.
Hingedeajal tuletame meelde neid, kes on meie seast Jumala juurde lahkunud. Kuid kus on Jumal ja kuidas olla tema juures?
Meie keeles kõlavad sõnaga jumal kokku sõnad jumi ja jume, mis tähistavad tervet ja väekat olemist.
Kui ütleme, et asjal on jumet, siis mõtleme, et see liigub ja areneb jõudsalt edasi. Jumala juurde läinu võiks siis olla täienisti sellise jõudsa edenemise juures, kus ta on vaba kehakoormast.
Kuid kuidas pääseme meie, kehalised olendid, jume ja väekuse ligi?
Eks ikka kõneldes ja jutustades hingedeajal mõnusaid ja südamlikke lugusid neist, kes juba Jumala juures. Nii tuleb nende hea vägi meiegi südameisse ja juhib meid ärkamisse uuel kevadel. Lahkunud hingede jumekus, nii ka Jumal, elavad edasi südameis. Nad kõnelevad meiega südametunnistuse häälena.
Kas jumalaid on üks või mitu? See on küsimus sellest, kuidas inimene suhestub vaimuilmaga. Kindlasti on oluline tajuda kogu ilma ühtsust, seda, kuidas me kõik üksteisele toeks ja abiks oleme. Selline toetamine, aitamine ja armastamine on ainus ja ülim. Selles mõttes pole olemas mitmeid jumalaid, on vaid üks ühtehoidmine. Kuid seesama ühtehoidmise taju jõuab iga inimese juurde erinevaid teid pidi erinevates kujudes. Maarahval, nii nagu teistelgi šamaanirahvastel, pole ühtset hierarhilist jumalate panteoni. Igaüks tajub meelerännul oma vaim-abilisi ja -õpetajaid erineval kujul, nendest moodustub igaühe ainuomane jumalate ehk abistavate vaimolendite tugirühm. Jah, selle kõige taga on ühtne arusaam kõige suuremast jõust, mis käsib aidata, armastada ja mitte kahjustada teisi. Jumalast tuleb tervendav vägi meisse ning me saame olla selle vahendajateks teistele.
Linnaelu toob endaga kaasa tõtlikkuse, kus pole enam kohta vaikusele ega pimedusele. Mingi urin või kahin, olgu see siis arvuti, ventilaator, külmkapp või kliimaseade saadab meid pidevalt. Lisaks veel liiklusmüra ja omaette rääkiv raadio või televiisor.
Sama lugu on pimedusega. Lisaks tänavalgustusele ja valgusreklaamidele püüavad pilku igasugused signaaltuled teleritel, muusikakeskustel ja teistel kodumasinatel. Tõelist pimedust tähise taeva ja Linnuteega võib vaid ette kujutada, mitte enam vahetult kogeda.
Vaikuse ja pimeduse puudus on viinud meie elust lõpetatuse. Valguse ja häältemüra lummas jääb kõik kestma ning midagi tõeliselt uut ei pääsegi algama.
Ehk on selles osa ka erinevate usundite valguskultusel. Küllap muiste, kui ehedat pimedust ja loomulikku vaikust jagus palju enam kui nüüdisajal, oli jätkuva valguse saavutamine tõeliselt suur ja kättesaamatu unistus. Pimedusejõude põhjati ning tõrjuti. Ometi on neil maailmas täita sama osa, mis huntidel ning teistel kiskjatel metsas – aidata lõpetada väetit ja jõuetut olemist.
Kõige ümmargusem ja imelisem sõna meie keeles on öö. Raske on seda võõramaalastel hääldada, kuid meie jaoks on sõna täis kõige algamist ja lõppemist. Selles on suur ja kaunis rahu, kus oleme maas magamas. Soome keeles tähendabki magamine maas lamamist, arvatavasti on meilgi sõna tulnud maha heitmisest. Omakorda on soome keeles magamist tähistavaks sõnaks nukkuma, mis meie keeles on putukate vastsest täiskasvanuks saamise oleku nimeks. Selles olekus hävib täielikult tõuk ja temast saab imeline lendav olend. Suudaks vaid me ise ka iga magamisega sedavõrd võimsalt muutuda!
Küllap oleme oma elamisest unelise ning unistava olemise liialt välja ja kaugele tõrjunud, nii et see vahel uksest ja aknast sisse pressib, kasvõi unehäiretena. Lõpmatu võlgu- ja süüdiolemine väsitab lõpuks sedavõrd, et ööuni enam ei tule ning selle asemel murrab uni sisse päevategemistesse just siis, kui ise heaks arvab. Taolist unehäiret nimetatakse narkolepsiaks ja sellel võivad kaasinimeste jaoks olla rängad tagajärjed, kui äkksuigatus näiteks autoroolis olles peale murrab. Head abi ja nõu saab taolise häda korral unearstilt.
Põnev on seepärast päeva algamine ööpimeduses. Pärimuste ja muinasjuttude järgi on pimeduse jõududel sündiva valguse vastupidavuse järeleproovimiseks aega päikeseloojangust esimese kukelauluni. Eriti tundlikud on viimased tunnid südaöö ja kukelaulu vahel. Sealt edasi on uue päeva vägi võitnud ning pimedus peab ootama oma aega päikeseloojakuni.
Selleks ongi hea igal õhtul mõelda ette sündima hakkavale päevale ja seda pühitseda – hingedepäeva eelõhtul küünla süütamisega aknal, jõuluõhtul küünaldega kuusel, jüri- ja jaanipäeva eel tule süütamisega kõrgel kohal õues.
Mikk Sarv
Hingedepäeva mõtisklused tema raamatust “Sõna jõud”
