Pärast pikaaegset tervise halvenemist lahkus 91aastane Herbert Valdsaar meie keskelt 3. veebruaril 2017. Ta oli ümbritsetud oma perega, tütred Elo ja Leelo ja nende pered.
Herbert sündis 6. detsembril 1925. Isa, rätsepmeister Johannes Valtser, oli pärit Järvamaalt; ema Anna Rosalie Allik, Virumaalt. Herbert õppis Kopli algkoolis ja Tallinna 4. algkoolis ja aastast 1937 kuni 1943 Tallinna Reaalkoolis. Herbert oli A-klassi poiss. Ta lahkus koolist 1943. aastal, et ühineda Eesti Kodukaitsega. Hiljem oli ta Saksa lennuväe õhuvaatlejana Sinimägedes ja Kuramaal. Sõja lõppedes oli Herbert Uklei vangilaagris. Põgenenud Saksamaale, viibis ta hiljem Lübecki ja Blombergi põgenikelaagrites. Saksamaal õppis Herbert Balti Ülikoolis Hamburgis ning asus edasi õppima Saksa ülikooli ning lõpetas 1950. aastal Aacheni Tehnikaülikooli diplomeeritud keemikuna.
USAs lõpetas Herbert 1952. aastal University of Maine, Oronos, magistrikraadiga keemias. Pärast kraadi saavutamist kolis ta hoopis soojemasse kliimasse, Gainesville, Floridasse, kus ta jätkas õpinguid anorgaanilise keemia alal ja saavutas Ph.D. kraadi 1956. aastal University of Florida’s. Elusuund oli nüüd jällegi tagasi põhja poole, kus ta astus tööle keemikuna suurfirma E.I. DuPont de Nemours Co. juurde, Wilmington, Delaware’i. Sellel ajal kohtas ta New Yorgis Ellen Parvet, kellega ta abiellus 1959. Neil sündis kaks tütart, Elo ja Leelo. Lapsed kasvasid üles kodus, kus valitses eesti vaim. Herbert töötas DuPont Co juures uurimiskeemikuna kuni detsembrini 1992. Tema nimel on seitse patenti.
Eestlus mängis tähtsat rolli Herberti ja Elleni pereelus ja see kestab edasi laste ja lastelaste eludes. Akadeemiliselt kuulus Herbert Eesti Üliõpilaste Seltsi. Herbert oli mitme eesti rahvuskultuurilise organisatsiooni aktiivne liige. Aastal 1968 oli ta Balti Uurimuste Edendamise Ühingu (Association for the Advancement of Baltic Studies ehk AABS) asutajaliige ning oli 30 aastat selle kaastegevdirektor, andes suure panuse AABSi kui teadusseltsi arengusse. Herbert oli ka Vaba Eesti Põhja-Ameerika toetusgrupi asjaajaja alates 1956. aastast ning toimetusliige 1963 ja 1964. Ta avaldas Vaba Eestis 10 artiklit. Herbert ja Ellen olid ka poliitiliselt aktiivsed. Herbert oli Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamise Toimkonnas. Tähtis tegevus mõlemile oli kaitsta Baltimaade poliitvange, alustades juba 1970-aastatest. Kuid Herbert alati toonitas, et kõik tema saavutused elus oli tänu sellele, et tal oli häid sõpru, töökaaslasi ja kolleege. Ta oli väga tänulik selle üle elu lõpuni.
Pärast pensionileminekut, kolisid Herbert ja Ellen Naples, Floridasse, kus ehitasid maja tütar Leelo kõrvale.
Olime koos abikaasaga sõbrad Herberti ja Elleniga 46 aastat, alguses Wilmingtonis Delaware kandis, hiljem edasi siin Floridas. Nad olid mõlemad helded, sõbralikud ja külalislahked inimesed. Alati kui abikaasaga neile külla sõitsime, oli tunne, nagu üks väike osa Eestist püsiks seal nende kodus… mändidega ümbritsetud liivane tee viis nende maja juurde; Eesti lipp lehvis maja ees; garaazhi uks oli alati avatud, et sõida sisse ja tule kohe tuppa. Nende kodus rippus suur Anu Raua eesti-teemaline vaip elutoa seinal ja ka teiste eesti kunstnike tööd olid igas toas seintel; eesti muusika mängis tagaplaanil…. Nad mõlemad lugesid palju ja jälgisid huviga eesti poliitikat ja edusamme peale taasiseseisvust. Nad oli erksad elu lõpuni.
Herbertil oli haruldane huumorimeel ja ega Ellen maha ei jäänud, alati sai palju naerda koos. Herbertil hakkas seoses vanadusega viimasel paaril aastal tervis üles ütlema ja kõrvakuulmine muutus kehvaks. See tegi Ellenile muret, kuigi Ellen läks Taevaisa juurde aasta varem. Herbert elas aasta vaikselt edasi omaette ja tütred hoidsid isal silma peal. Herbertist jäi maha kaks tütart väimeestega, kaheksa lapselast ja neli lapselapselast.
Puhka rahus, kallis Herbert.
Kersti K. Totsas-Linask
