Svenska Dagbladet, esmaspäeval, 3. augustil 2015
Prof Hans Ingvar Roth
1. augustil 1975 oli Helsingi maailma huvifookuses: 35 riiki, kaasa arvatud USA, Kanada ja Nõukogude Liit, olid kogunenud julgeolekupoliitikat käsitlevale kohtumisele. Helsingi kohtumine oli kulminatsioon poliitilisele käigule, mille sihiks oli luua Euroopa Julgeolekuorganisatsioon ESK (Euroopa julgeolekukonverents), hiljem OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon), mis on tänapäeval rohkem tuntud valimiste järelevaatuse organina riikides, mida käsitletakse demokraatlikust vaatevinklist lähtudes problemaatilistena.
See julgeolekupoliitiline kokkulepe, mis Helsingis 40 aasta eest allkirjastati, aitab tugevdada inimõigusi ja saavutada leebemat maailmapoliitilist kliimat, mille kiiluvees tekkisid inimõiguslikud grupeeringud, nagu Harta 77 ja Human Rights Watch.
Esimene kohtumine toimus Nõukogude Liidu initsiatiivil Espoos Soomes 1972. aastal. ESK eesmärgiks oli aidata kaasa lääne ja ida vahelisele dialoogile, leevendada vaenulikkust ning arendada rahu ja julgeolekut Euroopas.
Helsingi kohtumine 1975. aastal oli suur edusamm: kõik kohal viibivad riigid kirjutasid kokkuleppele alla ja seda vaadati kui üht tähtsat sammu raudse eesriide varisemisel 1989. aastal. Mõeldes tänapäeva tõsistele poliitilistele probleemidele, eriti Euroopas toimuvale Ukraina kriisile, on põhjust meenutada Helsingi kokkulepet ja neid kordaminekuid, mida Helsingi kokkuleppega tegelikult saavutati.
Nagu mainitud, Helsingi kokkulepe pärineb Nõukogude Liidust ja selle tolleaegselt juhilt Leonid Brežnevilt. Nõukogude Liit oli pikka aega lootnud, et mõni julgeolekupoliitiline konverents otsustaks ja kiidaks heaks need piirid, mida Teise maailmasõja olukord Euroopas oli tekitanud. Selles küsimuses olid nii USA kui ka tema liitlased mitmeid aastaid kõhelnud, põhjuseks Lääne- ja Ida-Saksamaa jagunemine.
Lääne-Saksamaa kantsleri Willy Brantiga eesotsas alustati 1970-ndate alguses uue idapoliitikaga, mis tunnustaks Ida-Saksamaad kui riiki. See avas ukse läbirääkimisteks. Mitmed Lääne-Euroopa riigid lootsid, et konverents teeb olukorra piirkondades rahulikumaks ja suurendab suhteid majandustegevuses. Ameerika president Richard Nixon ja tema julgeolekupoliitika nõuandja Henry Kissinger olid samuti alustanud pingelõdvestuspoliitikat, mis oli suunatud nii Hiinale kui Nõukogude Liidule.
President Nixoni järglane Gerald Ford, kes allkirjastas Helsingi kokkuleppe lõppakti, oli juba algselt teadlik, et kokkulepe polnud õiguslikult siduv, kuna lepingul puudus kahe kolmandiku Ameerika senaatorite heakskiit. Ta taipas, et Helsingi kokkuleppe puhul valdas paljusid senaatoreid suur skepsis, mida põhjustas leppe initsiatiiv Nõukogude Liidult ja asjaolu, et USA ja lääneriigid olid heaks kiitnud Euroopas pärast sõda tekkinud piirid.
Paljud ameeriklased leidsid, et oma positiivse suhtumisega Helsingi kokkuleppesse oli Ford hüljanud eelkõige Balti riigid.
Seega polnud leping kohustava iseloomuga ja seetõttu ei vajanud see senaatorite arutust ega kinnitust.
Mida sisaldas Helsingi kokkulepe? Kirjanduses on tavaline, et räägitakse lepingu neljast korvist.
Esimene korv sisaldab julgeolekut, territoriaalset terviklikkust ja rahvusriigi suveräänsuse tunnustust (seega nende olemasolevate piiride tunnustamist).
Teine korv käsitleb majandus- ja keskkonnaküsimusi.
Kolmanda korvi loetelu hõlmab inimõiguste deklaratsiooni; tsiviil-, poliitilisi ja ühiskondlikke õigusi.
Neljas korv käsitleb praktilisi küsimusi, nagu see, kuidas pidid Helsingi konverentsile järgnema teised konverentsid.
Paljud kokkuleppele allakirjutanud ei uskunud, et kolmas korv kunagi otsustava poliitilise tähtsuse omandab. Nõukogude Liit ei olnud eriti mures, et viited inimõigustele olulisi poliitilisi tagajärgi tekitaksid.
Ka polnud paljudel lääne osalistel suuri lootusi kolmanda korvi praktiliste tulemuste suhtes. Willy Brant uskus, et kolmas korv ei mõjuta inimõiguste levikut Ida-Euroopas. Tema arvates oli liialt optimistlik uskuda Nõukogu Liidu ideoloogilise kursi muutusse.
Kohe pärast konverentsi uskusid enamik osalejatest, et Nõukogude Liit oli Helsingi protsessi võitja, kuna ta ei pidanud tegema mingeid järeleandmisi. Nõukogude Liidu keskkomitee ajalehes Pravda kirjeldati Helsingi protsessi kui Brežnevi suurt võitu ja Helsingi dokument trükiti ajalehes tervikuna.
Kõik need kolmanda korvi käsitlused osutusid hiljem ekslikeks. Helsingi kokkuleppest ja selle kolmandast korvist sai “Trooja hobune”, kõigepealt Ida-Euroopa riikides.
Mitte kaua pärast Helsingi kokkuleppe allkirjastamist lõid Moskvas esimese nn Helsingi grupi Yuri Orlov, Jelena Bonner ja Lyudmilla Alexeyeva. See grupp õhutas ka teisi looma sarnaseid inimõiguste gruppe, mille eesmärgiks oli valvata Helsingi kokkuleppe teostamist. Nende manitsusi võeti kiirelt kuulda ja ka Ida-Euroopas loodi rida Helsingi gruppe. Eriti efektiivsed olid need grupeeringud riikides, kus kunagi oli olnud rikkalik ühingutegevus, iseäranis Tšehhoslovakkias ja Poolas. Tšehhoslovakkias asutati Harta 77, mille üheks initsiaatoriks oli kirjanik Václav Havel. See grupeering süüdistas Tšehhoslovakkia režiimi Helsingi kokkuleppe inimõiguste printsiipide suhteliselt nõrgas täitmises. Sarnasena tegutses ka Poola ametiühing Solidaarsus, kritiseerides Poola kommunistliku partei ebademokraatlikku tegevust ja ebakompetentset majanduskäsitust. Mitmed inimõiguste grupid lootsid paljastada kommunistlikule diktatuurile iseloomulikke destruktiivseid struktuure. Kui väärnähtused said elanikkonnale tuntuks, õõnestati ka režiimi poliitilist legitiimsust.
Väljaspool Ida-Euroopat loodi inimõiguste organisatsioone, mis katsusid Ida-Euroopa organisatsioone eri viisil aidata. Sellistest olid tuntuimad Ameerika vabatahtlik organisatsioon Helsinki Watch, mis loodi 1978. aastal, nüüd tuntud kui Human Rights Watch. See organisatsioon on tänapäeval üks tähtsamatest globaalsetest inimõiguste organisatsioonidest.
Mitmel vabatahtlikest koosneval organisatsioonil olid suured teadmised inimõiguste tähendusest. Paljudele neist oli Helsingi kokkuleppe järgse tegevuse jälgimine pigem üheks võimaluseks teostada kõiki õiguste kategooriaid. Külma sõja ajal oli inimõiguste küsimus omandanud suhteliselt varjatud koha ka suurpoliitikas, mida põhjustas julgeolekupoliitika tõsine olukord. Kui külm sõda 60. aastatel osaliselt lõppema hakkas, tekkis enam võimalusi inimõigusküsimuste käsitlemiseks, mida Helsingi kokkulepe ka tõestas.
Hans Ingvar Roth, inimõiguste professor Stockholmi Ülikooli juures asuvas Türgi Uurimisinstituudis.
Kokkuvõte Joel Haukka tõlgitud artikli põhjal
