Ahti ja mesilased Klõbi talus. Foto: Viido Polikarpus
Viimasel ajal on kurdetud, et mesilased millegipärast surevad. Meie tallu aga lendas üks mesilassülem ja leidis endale sobiva paiga ühe halja puu otsas. Tõnu, kes meie talus praegu abiks on muruniitmisel, talvepuude lõhkumisel ja muude talutööde tegemisel, tuli mulle järele maasikapeenra juurde, kus ma maiustasin värskete marjadega, ja kutsus endaga kaasa, et mulle seda näidata.
Enne kui ma veel jõudsin puu juurde, kuhu Tõnu mind viis, kuulsin ma kõva sumisemist. Puu enda juures aga nägin ma suurt musta pilve – mesilassülemit. Tõnu ütles, et see oli just saabunud ja mesilased parajasti puhkavad.
Mulle meenus, kuidas ma kord aitasin New Yorgi Eesti Meeskoori teisel tenoril Kalju Hallopil tema tagaaias mesilasperet puu otsast alla võtta. Kaljul oli mitu mesitaru ja ma arvasin, et ju ta siis on ka ekspert sel alal. Kalju juhatuste kohaselt ronisin ma puu otsa, otse sumiseva sülemi juurde. Mul oli käes väike saag, et oks maha saagida ja see siis ettevaatlikult Kaljule anda. Mingit eririietust mul seljas ei olnud ja ega ma ei muretsenud ka, sest Kalju ju teadis, kuidas sellises olukorras käituma peab ja mida see nõuab. Lõikasingi oksa ära ja ulatasin selle Kaljule, kes pani mesilased kasti, mis tal selleks puhuks valmis oli pandud. Seejärel ronisin puu otsast alla. Kalju oli väga mures, sest mul olid tookord pikad juuksed, ta kartis, et mõni tema tuhandetest mesilastest, kes mu pea ümber tiirlesid, võib sinna kinni jääda ja siis tuiskab terve parv mu kallale. Tagasi mõteldes olin õnnega koos, et midagi tookord ei juhtunud ja ma pääsesin terve nahaga.
Minu naaber Ahti Serv peab mesilasi. Paar päeva tagasi astus ta meie juurest läbi ja tõi Helile ja mulle suure purgi mett. Heli helistaski nüüd Ahtile ja rääkis talle meile lennanud mesilasperest. Ahti tuli kohe meile, kaasas vajalikud vahendid ja abiline Vallo, et sülem puu otsast alla tuua. Muidugi oli neil seljas eririietus, püksisääred kindlalt kinni seotud ja käed kaetud, nii et ükski mesilind kuskile riietesse kinni ei jääks. Piisab, kui üks mesilane jääb hätta, kui kohe on kogu kamp teda päästmas.
Kui ma nägin kõiki ettevaatusabinõusid, mida Ahti oli tarvitusele võtnud, olin ma veel tagantjärelegi nördinud sellest, kuidas Kalju minuga 1970. aastatel käitus.
Ahti ja Vallo ronisid puu otsa sülemi juurde koos mesilaste jaoks mõeldud kastiga. Ega ma eriti midagi ei näinud, kuidas nad seal üleval toimetasid, kuni Ahti hakkas oksa raputama, et mesilased kasti kukuksid. Sel hetkel algas kohutav sumin ja tundus, nagu oleks miljonid mesilased lendu pääsenud. Mina olin jälle ninapidi juures, ilma mingeid ettevaatusabinõusid kasutusele võtmata, sest soovisin kõike pildistada. Pildistamise ajal ründasid mind ainult kihulased ja ma tundsin end sellest lausa solvatuna!
Emamesilane ehk kuninganna saadi kasti ja temale järgnes kogu sülem. Ahti ja Vallo tulid alla ja panid kasti mesilastega pingi peale, et nad rahuneksid ja oleks selge, kas kuningannale tema uus kodu meeldib. Kastile pandi kaas peale, et mesilased saaksid olla varjus ja omaette, õhtul aga pidi Ahti neile järele tulema, kui kõik on rahunenud.
Öeldakse, et heategu tuleb sulle tagasi. Eks toonud ju Ahti meile paar päeva tagasi mett, nüüd saime talle tänutäheks anda terve uue mesilaspere!
Viido Polikarpus
