“Eksimusi säilitatakse raamatukogudes, tõde elab inimvaimus; ühest raamatust sünnib teine ja nii lõputult, kuid ürgsete tõdede tundmine kosutab vaimu, sest aitab mõista algset, selgitada keerulist ja valgustada hämarat.” Johann Wolfgang Goethe
Rõõmsal, reipal sammul uude aastasse, uute teadmistega.
Alustan uue aasta ettevõtmisi majas Jüri tn. 54. Vanemad lugejad mäletavad aega, kui sellel kohal paiknes Võru Leivakombinaat. Inimeste meenutused räägivad poiste kooliteest, mis viis mööda Leivakombinaadi akendest. Viiekümnendatel aastatel julgemad koolipoisid koputasid aknale ja palusid leiba ja neile anti, leib oli soe, pehme, lõhnav ja oh mis hea maitsega.
Aga nagu üks tark vana raamat meile ütleb, et inimene ei ela mitte ainult leivast, vaid igast sõnast …
Kui 1995. a. kolis siia Võrumaa Keskraamatukogu, oli kuulda rahva seas nurinat. Inimesed ei olnud rahul, et raamatukogu viidi linna keskusest kaugemale. Aga nüüdseks on linn laienenud igas suunas. Teekond Raamatukoguni on hõlpsasti jalutatav. Jõudes kohale, saab jalgu puhata liftis. Mulle isiklikult meeldib liftiga sõita. Vajutades nupule 3, lasen end sõidutada lugemissaali. Lifti paneelil on ka nupp 2, kuid see on lukustatud, et lapsed kõnniksid jalgsi teisele korrusele oma lugemissaali. Aga lastele ju meeldib liftiga sõita, siis nad sõidavad kolmandale korrusele ja ruttavad mööda treppi korrus allapoole. Leidlik.
Sisenen ruumi. Lugemissaal. Püha paik. Vaikus. Rahu. Iseendaga olemine. Sa näed teisi inimesi, kuid keegi neist ei häiri sind ja sina ei sega neid. Küsin ühelt raamatukogu töötajalt vaiksel häälel, et kas siia võib tulla ka niisama istuma ja mõtisklema … jaa muidugi … saan vastuseks.
Tänan ja soovin mõttes raamatukogu töötajaile head uut aastat ja meeldivaid kohtumisi.
Võtan istet pehmel diivanil. Uus aasta on nagu puhas valge lehekülg ajaraamatus. Alles esimesed sõnad on sellest aastast kirjutatud. Kõik ülejäänu on saladuslooriga kaetud. See ruum on täis erinevaid ajastuid, mis fondidesse talletatud. Tõde on seegi et alanud aasta jõuab riiulitele omal ajal. See ruum annab mulle vastused minu küsimustele. Vastused leian raamatutest, mis teenistusvalmilt ootavad riiulitel.
Kui inimene küsib endalt: “Kes ma olen?“, „Mis mind elus huvitab?“, „Kuhu ma tahan elus jõuda?“, palun lugege usinalt, tehke teadlikud ja mõistlikud valikud raamatute abiga.
Inimesed, kes küsivad, mida toob alanud aasta maailmale, ühiskonnale, siis on seegi probleem lahendatav antud ruumis. Lugeja märkas, et kirjutasin mõiste ruum. Ruum võib olla Võru tingimustes väike, mõned lauad, toolid, riiulid, arvutid, tavaline raamatukogu interjöör. Kuid ruum on teadmine, informatsioon, inimlik tahtejõud, soov omandada teadmisi, inimlik vaimujõud, inimlik püüe muuta maailm veelgi turvalisemaks ja hubasemaks elupaigaks loodule. Kujutage ette olukorda, kus võimsate üliriikide juhid astuvad oma raamatukogude lugemissaalidesse ja on järgimas raamatukogu eeskirju, seadusi, kodukorda, mida me eelnevalt nimetasime. Nad viibivad vaikuses, rahus, mitte teisi inimesi häirides, vaid lugedes, õppides, uusi teadmisi omandades.
Kas selline haritud, puhastunud, valgustatud, õilistatud inimhing oleks valmis saatma sõjavägesid välja hävitama, purustama elusid, ehitatud hooneid ja infrastruktuure. Vaevalt.
Jäägu sõjakoledused raamaturiiulitele, helikandjatele, internetimaailma. Ärgu nad tulgu enam välja, istugu nad nagu dzinnid pudeleis.
Ma ei soovita neid raamatuid puudutatagi. Neidki raamatuid, mis viivad lugeja õuduste valdkonda. Soovitan sellistele üllitistele kinnist hoidlat. Sõnavabadus ei tähenda vabadust teisi inimesi vaimselt hirmutada, ahistada, levitada vägivalda.
Õnneks enamus raamatuist on head, headuse poolel nagu inimühiskondki. Halbu inimesi on, kuid jäägu nad erandeiks.
Ma ei loegi hetkel midagi, huvitav. Tunnen, et olen liiga valjusti mõtteid mõelnud, kas ehk ma segasin kedagi?
Lugemissaal. Saal, kus loen omi mõtteid. Rahumeeli, viibides ruumis koos teistega. Tähtis on olla koos teistega. Inimesed, kes on jäänud üksi, tulge kohe raamatukokku ja istuge ja tundke teise inimese juuresolekut. Lugege enda mõtteid ja saate eluga uuesti edasi minna, uut jõudu ja uut teadmist veel teele kaasagi.
Sa oled koos sõbraga. Oma raamatuga.
Laenutan saali lugemiseks ühe raamatu. Et näha tulevikku, on mõttekas heita korraks pilk sügavasse minevikku, kadunud ajastusse.
Esimesed raamatukogud tekkisid mitmesuguste riiklike, majanduslike jt dokumentide koguna, s.t. olemuselt olid need ürikute kogud, mida võib pidada nii arhiiviks kui ka raamatukoguks.
Sellise institutsiooni teke johtus sumeri kultuuri jõustumisest arengujärku, mil inimesel tekkis vajadus end teadvustada, tunnetada enda, sealhulgas ka oma füüsise sidet Maaga. Siitpeale ei teadvustanud inimene üksnes kosmilisi rütme, lahutamatut sidet vaimse maailmaga, Jumalaga, vaid ka oma osadust maises elus, mida ideaalselt peegeldavad vana sumeri tekstid ja akkadi eepos Gilgamešist. Neis tekstides ei kajastu üksnes inimese mõtisklused olemise üle – küsimused, mis teda varem ei köitnud ega võinudki köita – vaid ka see, kuidas ta neile vastuseid otsides suundub rännakule mööda Maad, tungides tema sügavusse ning tunnetades esmakordselt ühtekuuluvust ainelise maailmaga.
Autor Boriss Volodin „Maailma raamatukogude ajalugu´“ Sankt-Peterburg, 2004, Tõlkinud Piret Lotman, 2005.
Raamatust saame teada, et esimesed teated raamatukogu olemasolust pärinevad muistsest Sumerist. Vanimad säilinud kiilkirjatekstid pärinevad aastast 3000 eKr.
… ühest raamatust sünnib teine ja nii lõputult, … Johann Wolfgang Goethe.
Ühest aastast sünnib teine ja nii lõputult.
Jüri Pallo
Lõuna-Eesti Haigla hingehoidja. Leinatalituste läbiviija. Võrus.
