Olen kindel, et Eesti akadeemiline avalikkus pole tänaseni päriselt rahunenud sellest ootamatust kurvast teatest, mis jõudis meieni juuli alguses, et meie hea kolleeg Marju Lepajõe on meie seast lahkunud.
Minu jaoks oli see tugev hingeline vapustus, mis on pannud mind viimasel ajal igal vabal hetkel üle lugema Marju Lepajõe poolt kirjutatud ja kuulama internetis olevaid helisalvestisi tema esinemistest. Olen kindel, et seda teevad mitmed teisedki kolleegid, sest tahame veel kord läbi mõelda seda, mida Marju Lepajõe meie jaoks ikkagi tähendas. Tema tähendusest Eesti mõtteloos oleksime rääkima hakanud aastate pärast tema suuremaid ümmargusi sünnipäevi tähistades, aga Marju Lepajõele antud teelõik elus sai palju varem otsa, kui meie fantaasia oskas seda ette arvata. Samas oli tema füüsiline lahkumine meie seast omamoodi sümboolne, sest uinuda viimsele unele loomuliku une ajal on omamoodi privileeg. Minule meenuvad siin meie kirjandusklassik Anton Hansen-Tammsaare ja meie legendaarne poliitik-jurist Jaan Poska. Lähedastele ja sõpradele on taoline surm keeruline seetõttu, et midagi väga olulist on jäänud lahkunule ütlemata. Pikalt lahkujate puhul on vahel sõpradel võimalus oma suhe lahkujaga paremini enda jaoks ära lahendada. Nüüd jäi see dialoog paljudel katki kohtades, kus oleks pidanud tulema mingi järg. Kuna oleme mõlemad Tartu alma materi alumnid (Marju Lepajõe kasutas oma viimase aja avalikes esinemistes just sellist väljendit Tartu ülikooli kasvandike kohta), siis kasvasime temaga nii paljus ühes ajas ja mingi aja ka ühes Tartu akadeemilises keskkonnas.
Ma isegi arvan, et tean, kus ma Marju Lepajõed esmakordselt kohtasin – see oli Tartu Ülikooli teadusliku raamatukogu käsikirjade- ja haruldaste raamatute osakonnas, kus ta oli noore tudengina praktikal või siis peale ülikooli lõpetamist tööl. Meid tutvustas omavahel dr Arvo Tering, kes oli selle osakonna üks akadeemilise uurimistöö vaimseid liidreid ja kes kohe tundis noores kolleegis ära andeka uurija. Minu jaoks oli ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond muidugi eriline koht, sest ma teadsin, et selle osakonna esimeseks juhataja oli olnud üks minu õpetajaid dr Leo Leesment (1902-1986) ja just tema oli toonud mind esmakordselt veel verisulis tudengina seda Tartu akadeemilise ruumi üht oaasi juba 1977. aastal esmakordselt vaatama.
Minu kogemus töötamisest Kasahstanis on mulle palju selgemaks teinud oaasi tähenduse ja seda nii looduses kui akadeemilises ruumis. Oaas on midagi erilist mingis suuremas ruumis, aga seda pole sageli stepis või kõrbes ilma kohalike teadjate suuniseta kerge leida. Kuid kui Sul on õnn see oma oaas leida ja sa suudad tee sinna selgeks saada, siis oled sa juba väljavalitute hulka suutnud välja jõuda.
Marju Lepajõe oli oma esialgselt hariduselt eesti filoloog ja heaks eesti keele tundjaks ja eestkõnelejaks jäi ta oma elu ajal alati. Ma olen kindel, et kindlasti saabub päev, kui Tartu ülikoolis uurib mõni noor keeleteadlane Marju Lepajõe tekste ka eesti filoloogi pilgu läbi. Kuid aasta 1985 oli Marju Lepajõe akadeemilises elus kindlasti märgiline, sest üks etapp ülikoolis sai läbi ja tuli otsustada, mida teha edasi. Marju Lepajõe valikute mõistmiseks tuleb märkida, et tema päritolu erines enamikust meie tänastest akadeemilistest kodanikest ülikoolides. 1940. aasta verised murrangud katkestasid meie akadeemilise haritlaskonna loomuliku arengu ja seetõttu tekkis kultuuriline katkestus, mida tuleb vaadata kui suurt vaimset aadrilaskmist meie kultuuris. Samas Teise maailmasõja järel tuli Eestis teadusesse uus põlvkond noori (sageli just vaimsete huvidega külalapsi), kes tunnetades seda rahvale tehtud ülekohut, püüavad vaimse pingutusega saada mitte ainult headeks spetsialistideks oma kitsal erialal, vaid kellel on seda laiemat maailma ja oma kultuuri tunnet. Just sellised inimesed olid Marju Lepajõe vanemad (tänase Maaülikooli, tollase Eesti Põllumajanduse Akadeemia ehk EPA) professorid Leida Lepajõe (1928-1993) ja Jaan Lepajõe (1928-1999). See oli Tartu mõttes võimas pere, sest akadeemilise töö kõrvalt suudeti üles kasvatada ka kolm last ja veel pakkuda kodu ning igakülgset toetust Leida Lepajõe õepojale Tartus keskkoolis käimise ajal. See mees oli Aadu Must, kellest on saanud Tartus ajaloo professor ja põnev arhiivinduse spetsialist ja kes on jätnud jälje poliitikasse nii kohalikul tasandil Tartus kui Riigikogu liikmena riigi tasandil. Tori kandist Emajõe Ateenasse pääsenud Aadu Must kannab seega lisaks oma kodule kindlasti Lepajõe pere koduses vaimses oaasis eksisteerinud püüdlusi puhtal kujul edasi.
Ideeajaloo uurijate jaoks oleks oluline vaadata mitte ainult Marju Lepajõe kitsalt akadeemilist tegevust ja analüüsida tema tekste, vaid vaadata neid vahel võrdluses kitsama pereringi tegemistega. Professorite peres üles kasvanud Marju Lepajõele tulid akadeemilised mõõdupuud loomulikult kaasa lapsepõlvest ja ning tal oli õnne õpetajatega: prof. Aleksandr Zaitsev, Kalle Kasemaa, Paul Gerhard Schmidt, Walther Ludwig jt. Ta ei suutnud endale kuni elu lõpuni päriselt teadvustada, kuidas Tartu Ülikoolis järsku akadeemilised mõõdupuud hakkasid nii kiirelt sulama nagu lumememmed kevadpäikese käes. 1985. aastal oli akadeemiline maailm veel paigal ja sarnanes paljus sellele, mis Lääne-Euroopas oli akadeemilise maailma karjääri ning arengu mõõtmisel tavaks olnud sajandeid. Nõukogude impeeriumis olid küll mõned vanad vene impeeriumist üle võetud mõõdikud viltu vajunud, sest need olid kas osaliselt mõttetult formaalselt-bürokraatlikult ülepingutatud – näiteks doktoritöö suure mahuga (mis võimaldas muidugi ka poliitiliselt mittesoovitute elimineerimist ülikoolidest või siis nende mittesoovitute hoidmist võimalikult madalal akadeemilisel tasandil). Impeeriumi lagunemise ajastul hakkas tekkima juba neid, kes oskasid selle rohmaka teadusbürokraatia masina enda kasuks tööle panna nagu Kaval-Antsud Vanapagana.
Ka eesti filoloogide tsunftis olid mõõtude variandid olemas: olgu siis tunnustatud akadeemikute näol, kes olid üldiselt kõvad teadusmehed ja töömehed, samas oli olemas mõni Kaval-Antsu näide, aga oli olemas ka andeka loovisikuna kafkaliku masina rataste vahele jäänute näiteid, nagu andekas keeleteadlane Jaak Põldmäe. 1985. aastal ei kujutanud vist keegi ette, et sellise harjumusliku mõõduga – viieaastase ülikooli stuudiumi lõpetamine riigieksami ja kutse omistamisega, saab sedasi manipuleerida, mida viimastel aastakümnetel paraku Eestis tehtud on. Marju Lepajõe lahkumise järel kuulsime paljudelt akadeemilistelt kodanikelt sisutühje ülivõrdes kiitusi kui suure teadlase ja mõtlejaga oli meil õnn koos töötada, aga vähesed soovivad ja julgevad küsida, mis ikkagi tappis nii vara andeka loova isiku.
Reformide ajal jäävad akadeemilise bürokraatia hammasrataste vahele just andekad inimesed, kes ei ole nõus oma väärtustest loobuma ja laskma end painutada bürokraatiamasina surve all. Pole kunagi olnud ideaalset akadeemilist ruumi, aga klassikaline ülikoolisüsteem on läbi ajaloo taganud siiski selle, et sinna on alati ära mahtunud ka isepäised andekad mõtlejad.
Seoses sellega tuleb mulle meelde Vello Salo ütlus 1990ndate aastate alguses Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonna magistritööde kaitsmisel tekkinud vaidluses – kas üks hea lõputöö, mis oli vormistatud gümnaasiumiõpikuna tohib saada ülikoolilt teadusmagistri kraadi – head ülikoolid oskavad teha tarku erandeid, aga halvad ülikoolid ei oska ja kui teevadki vahel erandeid, siis valede isikute puhul.
Vaadates tagasi ülikooli tegevusele Tartus 19. sajandil, siis oli siin oskust sageli väga vara ära tunda kolleegi suurt annet ning vahel anti professori kutse andekale noorele juba varakult kätte ja üldiselt absoluutses enamuses sai see ülikooli usaldus kui investeering kuhjaga akadeemilise maailma jaoks tasutud. Kui me AD 2019 suvel järsku üksteise võidu väidame, et Marju Lepajõe oli mitte ainult hea filoloog, vanade keelte tundja, tõlkija, teoloog (teoloogia doktor AD 2018[1]), aga ta oli ka silmapaistev oraator ja avaliku elu tegelane, siis tekib mul paratamatult küsimus, miks seda siis pikkade aastate jooksul ei märganud ei meie alma materi juhtkond, kolleegid professorid, kelle hulka oleks ta oma ande ja töökusega kuuluma pidanud ega isegi Eesti Teaduste Akadeemia, kelle tänaseid liikmeid vaadates ja imestades sageli nende suhteliselt kõhna kõla meie ühiskonnas. Marju Lepajõe oleks väga oluliselt suurendanud meie rahvusakadeemia väärikust nii meie koduses Eestis kui tegelikult laiemalt maailmaski. Selles pole minul mingit kahtlust.
Marju Lepajõe pole olnud muidugi ainuke, kes meie viimase sajandi akadeemilisel maastikul ei leidnud õigel ajal vajalikku toetust ega väärikat positsiooni. Näiteks Andres Herkel tuletab seoses Marju Lepajõe lahkumisega meelde (Postimees, 11.07.2019), et Uku Masingu, Pent Nurmekundi, Linnart Mälli Tartu vaimutöö ei saanud teoks sugugi mitte tänu ülikoolile vaid enamasti ikkagi selle kiuste. Neid kõiki hoidis nende teel see saladuslik akadeemiline vaim, mis on mõistetav neile, kes on tundnud naudingut vaimsest pingutusest ja mis Marju Lepajõe sõnade järgi on ise täiesti kasutu ja otsest kasu mittetoov.
See mõõt, millega Marju Lepajõe tegelikult akadeemilist elu mõõtis, oli inimese vaimne areng tema vaimse pingutuse tulemusena. Meie kuulsaim õigusfilosoof prof. Ilmar Tammelo (1917-1982) kasutas sama nähtuse kohta mõistet vaimne ekstaas, millele viitas oma tekstides ka M. Lepajõe. Nii Ilmar Tammelo kui Marju Lepajõe kutsusid üles muuseas ülikoolides mõõtma inimeste vaimset arengut aastate lõikes. Mõlemad mõtlejad olid kolleegide seas maailmas tuntud kui mitmeid keeli heal tasemel valdajad. Kuid just viimastel aastatel esines Marju Lepajõe väga julgelt ja selgelt eesti keele (meie paljude jaoks emakeele! ema keele!) hoidmise kaitseks teaduskeelena Eestis. Seda on vaja meie riigi (eesti keel meil ju ka riigikeel!) ja meie ühiskonna jaoks, et vähemalt meie humanitaarteaduse doktoritööd oleksid kirja pandud just eesti keeles, et need oleksid kõigile maksimaalselt arusaadavad.
Seda tuletab meelde ka poliitik ja orientalist Andres Herkel, kes praegu agressiivselt teisi keeli välja tõrjuva inglise keele kõrval nõuab meie alma materi eestlastest teadlastelt doktoritööde kirjutamist just eesti keeles (emakeeles, riigikeeles), mis peaks olema inimese jaoks kõige paremini vallatav ja ka tundekeelena toimiv instrument teiste keelte kõrval. Inglise keele jõuga sissetoomine Eestis on juhtinud tähelepanu kõrvale meie ajalooliselt traditsioonilt, kus haritud inimene valdas kolme kohalikku keelt (eesti, saksa, vene) ja alles seejärel hakati loetlema keeli, mida loeti meie piirkonnas võõrkeelteks [2]. Inglise keele jõuga läbisurujad sageli ei valdagi ühtegi teist keelt ja sageli selgub, et nende emakeelne väljendusoskus on lühiajalise välismaal õppimise järel viletsam kui üle poole sajandi Eestist eemal olnud rahvuskaaslastel, kellel sageli oli eesti keel palju paremini säilinud.
Seega meie akadeemiline muru on kaotamas oma liigirikkust ja sellele julges Marju Lepajõe pidevalt tähelepanu juhtida. Kuid tema kui latinisti ja mõtteloo uurija suur ülesanne oli taastada Eestis vanade keelte tundmine, mis nõukogude ajal suruti Tartu ülikoolis vaid arstide- ja juristide kitsaks erialakeele omandamiseks ja lisaks mõne üksiku entusiasti meelelahutuseks. Suures impeeriumis olid suurtes ülikoolides kateedrid ja keskused, kus see teadmine siiski säilis ka teise maailmasõja järel. Vana Peterburi Ülikooli keeltekeskused eksisteerisid edasi suhteliselt madalat profiili hoides teise maailmasõja järelgi ja Marju Lepajõe jõudis veel enne 1991. aastat selle Peterburi koolkonna vaimu endasse hingata. Pärast 1991. aastat, kui meie ladina keele spetsialistidel tekkisid kontaktid Skandinaavias ja Lääne-Euroopas, sai selgeks, et Peterburi koolkond hingas välisele suletusele vaatamata suures osas samas rütmis kolleegidega maailmas. Seega pole just suurt vahet, kuhu me Marju Lepajõe puhul selle erialase akadeemilise mõõdupuu eeskuju paneme. Samas pole Marju Lepajõe akadeemilist rännakut võimalik päriselt mõista, kui me ei tea tema akadeemilise pingutuse (töö käib selle juurde) mõõtu.
Eesti ülikoolides on tekkinud mingi “akadeemiline kivi”, milleks siis ülikoolid ja teaduste akadeemia, mida komplekteeritakse sageli väga põhimõttelagedalt ja tõmblevalt, kusjuures professoriteks ei valita selle formaalse süsteemi ajastul mitte parimaid ja targemaid, vaid usinaid formaalsuste järgijaid, kelle kõla ühiskonnas pole üldse tuntav või see tuhmub lõplikult pärast akadeemilise “kivi” peale saamist. Olukord on veelgi hullem, sest ülikoolid tegelevad pidevalt põhimõtteliselt vildaka süsteemi reformiga, milles saavutuseks on loobumine traditsioonilistest ülikooli õppejõudude ametinimetustest, kusjuures kõrvale visatakse ka mõiste – õppejõud, asendades selle akadeemilise töötajaga“ (Haridusministeerium muudab mõisteid „õppejõust“ saab „akadeemiline töötaja“ Postimees, 12. juuli 2019). See olukord aastal 2019 meenutab vanemale põlvkonnale Eestis tugevalt nõukogude aega, mis devalveeris täiesti näiteks sõna insener, sest nõukogude reformide käigus hakati kojameest ja koristajat nimetama koristustööde inseneriks. Kas Marju Lepajõe oleks end ette kujutanud „akadeemilise töötajana“, eks see jää igaühe enda otsustada.
Aga just sellised on arengud Eesti ülikoolides, kus akadeemiline seltskond vaatab tuimalt pealt, kuidas kitsa eriala spetsialistid, kel puudub akadeemiline üldharidus ja on seetõttu paraku harimatud (Marju Lepajõe mõte tema viimaseks jäänud Eesti Raadio sarja Ööülikool loengust) lõhuvad oma oskamatusest süsteemi mõista väikeriigi akadeemilist vundamenti, tuues enda mõõduks vaid „praktilise kasu ja kiire raha toova rakendatavuse üldiselt viletsalt defineeritud Eesti majandusele, milles meie firmade toodangust moodustavad paraku suure osa allhanked suurtele välismaa kontsernidele, kes sageli ei oota siit mingeid uuendusi ega innovatsioone, vaid odava tööjõu kaudu vaid kasumit oma üldisele tootmisele.“
Marju Lepajõe õnn oli see, et ta sai elada ajastul, kus avalikke esinemisi salvestati ja temast jääb maha päris mõõtu andvaid avalikke esinemisi, mida saame ikka ja jälle uuesti kuulata. Temast jääb maha Ilmamaa mõtteloo sarjas välja antud artiklite kogumik, mis kindlasti näitab ka neile, kel pole aega tema ideedesse pikemalt süveneda, tema mõtte haarde ulatust ja sedagi, et tema eluajal ei osatud teda ametliku teadusbürokraatia poolt teda õigesti hinnata ja panna teaduses ja ülikoolis õpetamisel positsiooni, mida ta tegelikult enda ande realiseerimiseks oleks väärinud. Enamgi veel, tema rännakut eesti filoloogiast vanade keelte juurde ja sealt teoloogide juurde vanade keelte õpetajaks võib vaadelda kui ühe andeka inimese loomulikku eneseteostust, mis lihtsalt temal kujunes selliseks nagu ta kujunes. Või võib seda vaadata ka ühte kurblugu, kus andekas inimene meie ülikooli süsteemis ei leia endale kuidagi kohta, mida ta väärib ja kus oleks tema panus ühiskonda kõige suurem. Viimane on juba süsteemne probleem, mis puudutab mitte ainult ülikoole, vaid Eesti ühiskonda tervikuna. Meenutame siin Jakob Hurta või siis lugege üle (kuulake) Marju Lepajõe suurepärast loengut Martin Lutherist reformatsiooni meenutamise aastal (2017) või Jaan Tõnissonist tema 150 sünniaastapäeva aktusel Tartu Ülikooli aulas (2019), kus Marju Lepajõe ikka ja ikka kordab nendele mõtlejatele toetudes, et lähtudes Lääne-Euroopa mõtteloo ja meie enda rahvusliku mõtteloo joonest, oleme kindlasti valele teele käänanud, kui me haritust hakkame mõõtma vaid hetkekasu ja vaid rahalise mõõduga.
Minul oli suur au teha Marju Lepajõe ja tema akadeemilise õpilase dr Kristi Viidinguga koostööd ühes väga huvitavas ja vajalikus projektis, kui aastal 1997 ja 2015 andsime välja Academia Gustaviana põhikirja teksti tõlke ladina keelest eesti keelde ja viimases väljaandes varustasime ka päris rikkaliku kommentaariga. Olime selle väljaande valmimisel ise väga uhked, et lõpuks on eesti keeles olemas väga vajalik tekst, mis tegelikult pole oma aktuaalsust kaotanud tänagi ja peaks olema lugemislaual igal haritud inimesel ja kindlasti igal tegelasel, kes hariduses ja teaduses ning eriti ülikoolide elus tahab kuidagi asju juhtida. Olime tollal veidi sinisilmsed, et meie teadus- ja kõrghariduse otsustajad saavad nüüd ladina keelt oskamata ikkagi aru, kuidas ülikoolide elu tuleks juhtida, kui me kõrgkoole veel ühiskonnas ülikoolideks üldse nimetame.
Täna tunnetavad väga paljud kolleegid, et oi kui palju oleks rääkida Marju Lepajõega. Ega minagi siin mingi erand pole. Ka minul oleks veel mõndagi temalt küsida ja kindlasti ka jagada.
Mida ma oleks aga tahtnud Marju Lepajõele öelda ja see jäi tema esimesel juubelil ütlemata – ja täna on ilmselt see aeg, kus seda öelda on vaja – et ilmselt oli tema siia maailma saadetud oma andega selleks, et me saaksime vähemalt tagantjärgi paremini aru, et julgus mõelda ja elada akadeemilise maailma tõeliste mõõtude mastaabis on võimalik Eestiski.
Tänud Sulle Marju Lepajõe, et Sa kolleegina meil olemas olid. Nüüd muutud Sa meie jaoks ise üheks oluliseks akadeemiliseks mõõduks, mis aitab meil oma tegemistes ehk paremini oma vaimse arengu teel püsida. Kui meil peaks jälle raske hetk ette tulema, siis vaatad sa Sinule omasel muheda naeratusega meie poole ja tuletad sedasi meelde, et vaimsest pingutusest saadav rahuldus on suurim, ja lausa Jumalik nagu Sa ikka öelda armastasid, mida üks surelik saab oma elus üldse tunda. Ja seega suudame sedasi tänu Sinule ehk paremini minna igaüks omal viisil selle ülima tunde suunas, kusjuures me saame liikuda sinna igaüks omal teel ja meil pole vajadust kuidagi tõugelda sellel kurikuulsal akadeemilisel karjääriredelil. Valides akadeemilises maailmas oma tegemiste mõõduks selle vaimse arengu tee, oleks meil igal ühel oma redel ja kõik sõltub seega erinevalt alpinistidest palju enam meist endist.
[1] Marju Lepajõe. Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel (2018).
[2] On huvitav paralleel, et AD 2019 on Eestis hakatud võitlema siledaks pügatud murude vastu, mis ökoloogide arvates mitte roheline oaas, vaid roheline kõrb, kus meie looduse liigirikkus lihtsalt hävitatud. Nüüd Eestis algab USAst toodud uus mood, mis pooldab murudel suuremat liigirikkust ja võimalust, et vaid mingit väga kitsast osa murudest niidetaks väga madalaks ja kus siis võib valitseda mingi üksik murukultuur. Kui rohelised võitlevad päris murude liigirikkuse eest, siis juba ka meie akadeemiliselt haritud poliitikud nagu Andres Herkel, räägib – akadeemilise liigirikkuse kaitse vajadusest ja seda eriti humanitaarteadustes ja miks mitte ka sotsiaalteadustes?
Peeter Järvelaid
(Postimees, 11. juuli)