Inimese elu pole alati lillepidu. Seda väljendab ka Jakob Liiv (1859-1938) ühes luuletuses, mille esimene salm kõlab nii:
Ma tõstan tihti oma silmad
siit tolmust, tülist kõrgele.
Seal paistvad mulle armsad ilmad,
sealt voolab rahu hingesse.
Üheks selliseks “ilmaks” on kujutav kunst, mille kaudu inimene on ürgajast peale oma tundeid avaldanud ja mis on teda aidanud argipäeva muredest kõrgemale tõusta. Kunstil on aga hulk alaliike. Vaatleme siin maalikunsti ja selle üht suurkuju, kelle sünnist on möödumas 750 aastat – Giotto di Bondone (1266?-1337), itaalia maalikunstnik ja arhitekt. Et tema panust mõista, meenutame kõigepealt, et varasem, keskaja kunst tegeles hulk sajandeid ainult sealpoolse eluga, mille tõttu kujude maine ruumilikkus ja individualism olid ebaolulised. Nii seisid nood Jeesused, Mariad ja teised pühakud maalidel ja ikoonidel tardunud nägudega, kusjuures lehvivate rüüde sees ei näinud erilist keha olevat. Ka värv oli vaid sümboolse tähendusega – puu oli roheline, riie punane jne. – ilma ülemineku varjunditeta. Taevas oli alati kujutatud kuldtagapõhjana. Tegelikust maailmast oldi seega üsna kaugel.
Aga ajal, mil itaalia kunst bütsantsi mõjul veel keskaegses stiilis ilutses, omandas kunst põhjapool Alpisid üha suurema elulikkuse, milles isikute ilmed ja olek olid tõepäraselt väljendatud. 13. sajandi teisel poolel on uut stiili märgata ka Itaalias, kus ta peagi täiusele jõudis Giotto freskodes. Giottost edasi kulgeb vararenessansi maalikunsti areng üle Masaccio (1401-28) ja Botticelli (1444-1510) juba otsejoones kõrgrenessansi suurmeistriteni: Leonardo (1452-1519), Michelangelo (1475-1564), Raffael (1483-1520), Tizian (1477?-1576) jt.
Kuulsusest hoolimata on Giotto kohta olemas vähe eluloolisi andmeid. Kunstiajaloolane Giorgio Vasari (1511-74) oma raamatus “Kunstnike elulood” jutustab küll kuidas Giotto õpetaja Cimabue (1240?-1302?), olevat vaese karjapoisikese leidnud kivile pilte joonistamas ja võtnud ta oma õpilaseks, kuid Vasarit ei saa täielikult uskuda, sest sündmusest oli vahepeal möödunud 200 aastat. Teiste allikate järgi põlvenes Giotto rikkast perekonnast, kes poja saatsid Cimabue juurde maalikunsti õppima.
Giotto ületas peagi oma õpetaja võimed. Vasari rõhutab õigusega, et Giotto oli otsustavaks pöördeks senises bütsantslikus kunstikäsitluses – tänu ta võimele inimlikke emotsioone mõista ning neid maalidel mõjukalt väljendada. Pole ime, et Giotto kuulsus kiirelt laienes. Kahjuks on Giotto maalidest ja freskodest säilinud üsna vähe. Lisan tema tutvustamiseks kolm näidet:
“Madonna ja Jeesuslaps troonil”, algselt Ognissanti kirikus, praegu Uffizi galeriis Firenzes. Maria istub troonil normaalse inimesena, lisaks ta emalik hoiak. Jeesuslaps on samuti realistlik, ehkki ajastu arusaama kohaselt täisinimese näoga. Teos on maalitud temperavärvidega puutahvlile (kõrgus 9’), sest lõuendit ja õlivärve siis veel ei tuntud.
“Juudasuudlus Getsemani aias”, fresko Arena kabelis, Paduas, üks mitmekümnest stseenist Maria ja Jeesuse elust (1305). Taevas on siin juba sinine, mitte enam kuldne. Realistlikult kujutatud on ka inimesed ja loodus.
“St. Francis surivoodil”, fresko Santa Croce kirikus, Firenzes. Pange tähele, kui mõjuvalt väljendub valu leinajate nägudel.
Loodan, et eeltoodu annab lugejale pildi Giottost ja selgitab, miks temast sai kunstimaailmale selline alustala. Muide, Giotto oli ka võimekas arhitekt, kelle loodud on Firenze kellatorn Campanile (kõrgus 82 m). Kui viibite Firenze’s, külastage kindlasti Santa Croce kirikut, eriti Peruzzi ja Bardi kabeleid, ja jätke rohkelt aega Uffizi galerii jaoks.
Kasutatud kirjandus:
• Giorgio Vasari, “Lives of the Artists”, originaal 1568; uustrükk Simon and Schuster, New York, 1973; 309 lk.
• Raymond Stites, “The Arts and Man”, McGraw-Hill, New York, 1940; 872 lk.
• Bernard Berenson, “The Italian Painters of the Renaissance”, Phaidon Publishers, New York, 1952; 488 lk.
• “The Basilica of Santa Croce”, Bonechi Editore, Firenze, 1973; 64 lk.
• Pietro da Malamocca, “Florence And Its Treasures”, Edizioni Storti, Venezia, 1977; 96 lk.
Raul Pettai
