Minu abikaasa Fred Ise on jõudnud oma eluteekonna 90. aasta tähistamisesambani.
Kasutan seda võimalust, et heita pilku tema huvitavale ja mitmekesisele elule, varajasest lapsepõlvest kuni tänaseni.
Selleks olen kasutanud ja täiendanud Johannes Pedaku artiklit juubilari kohta, mis ilmus 20 aasta eest “Vaba Eesti Sõnas”.
Fred sündis 20. aprillil 1925. a. Tallinnas ins. Rudolf Ise ja tema abikaasa Niina Ise teise pojana.
Väikse lapsena viibis ta kolm aastat (1928–31) Brasiilias, kus ta isa teenis Eesti Vabariigi aukonsulina.
Pärast tagasitulekut kodumaale astus Fred 1933. a. Tallinna Jakob Westholmi Era-Humanitaargümnaasiumi, kus ka tema vanem vend oli õppimas.
1935. a. sündis neile väike vend Rein. Fred jätkas oma õpinguid samas koolis ka vene okupatsiooni ajal, mil 1940. a. Westholmi Gümnaasium ühendati Tallinna Prantsuse Lütseumiga 7. keskkoolina. See oli surveaeg, kus patriootiliselt meelestatud õpilaskond osutas võõrale võimule pidevat pasiivset vastupanu.
Nõukogude Venemaa ja Saksamaa vahel 1941. a. suvel puhkenud sõda taastas meie rahvale taasiseseisvumise lootust.
Selles vaimus läks 16-aastane Fred koos venna Sveni ja paari koolikaaslasega 28. augustil 1941 ajalukku Eesti lipu heiskajana Pika Hermanni torni, kui Tallinn oli alles langemas pealetungiva saksa sõjaväe kätte.
Sellele järgnes sõjaretk eesti partisanide üksusega veel Lääne-Eestit okupeerivate vene vägede vastu.
Peale Eesti vabanemist sovjeti vägedest siirdus Fred tagasi kooli. 1943. a. alul, kui hakati eestlasi saksa sõjaväkke värbama, põgenes vanem vend Sven Soome, kus ta ühines Karjala rindel võitleva eesti rügemendiga. Aasta hiljem, 1944. a. märtsis, kaotas perekond Tallinnale suunatud vene õhurünnaku tagajärjel oma kodu.
1944. a. septembri lõpus põgenes Fred liginevate vene vägede eest Saksamaale, kuhu ta perekond oli juba varem läinud. Pärast sõja lõppu 1945. a. siirdus ta Lõuna-Saksamaal asuvasse Memmingeni põgenikelaagrisse, kus ta osales sealse eesti skautluse arendamisel skaudijuhina.
1946. a. astus juubilar Müncheni Tehnikaülikooli elektrotehnika inseneriks õppima. Õppetöö katkes 1949. a. ümberasumisega USA-sse. Veel enne seda saabus kurb teade, et Sven oli soomlaste poolt venelastele välja antud kui Nõukogude riigi reetur.
Uueks koduks sai Baltimore, kus ta rakendus tööle Johns Hopkinsi ülikoolis elektronmikroskoopia tehnika arendamise alal, jätkates õpinguid ülikooli õhtukursustel. Rahulikus töövaimus kulgenud elukäigu katkestas Korea sõja puhkemine 1950. a.
Fred värvati USA sõjaväkke, kus ta teenis allohvitserina tanki- ja õhutõrje suurtükiväes ja hiljem USA kaitseväe õhutõrjekoolis Texases. Pärast sõjaväest vabanemist rakendus ta samas koolis tegevusse RCA firma teenistujana kui radari ja juhitud rakettide osakonna teooria ja praktika õppejõud.
1959. a. määrati Fred kaugelaske rakettrelvade (ICBM) vastase kaitsesüsteemi arendusprogrammi koosseisu, kus ta tõusis selle, nii USA-s kui ka Atlandi ookeanil tegutseva katsetusprojekti ülemaks. 1962. aastal osales Fred projektile kuuluva 10,000-tonnise laeva pardal Vaikses ookeanis teostatud USA tuumarelva katsetes. Hiljem määrati Fred kaugelaske rakettrelvade vastase seiresüsteemi radari ja strateegilise õhuväe baasi kalibratsioonilaboratooriumi ülemaks Põhja Gröönimaal asuvas USA kaitsebaasis.
Pöördunud tagasi USA mandrile, asus Fred 1972. aastal Bendix Corporationi (hiljem Allied Signal) teenistusse Marylandi osariigis asuvas NASA “Goddard Space Flight Centeris”, kus ta töötas geodünaamilisi uuringuid toetava ülemaailmse satelliite jälgiva laserjaamade võrgu tehnilise administratsiooni ülemana.
Marylandi asumine andis juubilarile võimaluse aktiivselt osaleda väliseesti ühiskonnas ja selle Eesti iseseisvuse taastamist taotlevates organisatsioonides. Nii oli ta 1975–1976. aastal II Ülemaailmsete Eesti Päevade üldkordinaator; 1978–1985 Baltimore Eesti Seltsi esimees; 1978–1996 Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) kuue Esinduskogu (X–XV) liige, kuuludes X Esinduskogu juhatusse. 1990–1993 oli Fred ka Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu juhatuse asemik.
Nagu paljudes teistes eestlaste kodudes, peatusid ka meil Eesti taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud aastatel rohkelt kodueestlasi, kellest nii mitmedki tõusid hiljem vabas Eestis juhtivatele kohtadele.
Mäletan hästi, kui 1991. aasta lõpus kohtasime esimest korda dr Eduard Raskat, kes veetis nädalapäevad meil, kui ta osales American University õigusteaduse ettekannetes Washingtonis. Mõttevahetused dr Raska ja Fredi vahel kestsid varajaste hommikutundideni ja nende tagajärjel sündis Eesti Riigikaitse Akadeemia loomise idee. Peatselt peale Eestisse naasmist viis Eduard Raska selle idee ka ellu.
Nii algaski Fredi panus Eesti Riigikaitse Akadeemia (ERA) arengu abistajana ja Marylandi osariigi Rahvuskaardi Eesti abistamisprojekti sidemehena. Ta jätkas seda tööd ka kodumaal 1997–1998. aastatel Eestis kaitseministri ja kaitseväe ohvitseride väljaõppe komisjoni nõunikuna.
Pärast USA-sse naasmist jätkus 73-aastasel juubilaril veel energiat kaasa töötada EELK Baltimore Markuse koguduse juhatuses, olles selle esimees aastatel 2002–2009, samaaegselt toimetades ka EELK Baltimore ja Washingtoni koguduste häälekandjat Meie Kirik. 2009. aastal ilmus temalt Eestis luule- ja mälestuskogu “Tuule tiivul”.
Oma teenete eest Eesti riigile ja kirikule on Fred pälvinud Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi ja EELK 3. järgu teenetemärgid. Akadeemiliselt kuulub juubilar Korp! Rotaliasse.
Kokkuvõttes tahan õelda, et Fredi põhiomadustest on tõe ja õigluse tunne väga tugev ja sellepärast on viha oma kodumaa rahva vastu toimunud ebaõigluse üle väga tõsiselt mõjutanud tema elu ja tegevust tänapäevani.
Sellel suvel täitub 30 aastat meie abielust. Oleme koos saatnud ellu minu kolm last, kelle isa suri väga vara. Olen Fredilt õppinud tundma oma sünnimaad, kust lahkusin väga noorelt, ja selle rasket ajalugu. Fred on ka alati sidunud mind oma tegevusega. Isegi tema NASA tööreisidel välismaale olen ma kaasas käinud ja huvitavaid, maakera ja kosmose uurimisega tegelevaid inimesi kohanud. Nii mitmedki neist on ka meie külalised olnud. Tema rahvuslikus töös olen talle abiks olnud nii palju kui võimalik. Nendest koos veedetud aastatest on meil palju ilusaid mälestusi, mida võime nüüd mälus jälle koos läbi elada.
Olen tänulik Jumalale, kes on näidanud meile teed ja juhtinud meie maapealset rännakut tänaseni. Koos pere ja sõpradega palun Fredile Jumala jätkuvat hoolt ja abi eelseisvatel aastatel.
Järelkiri: Fredi vanemad, kes olid ka minu vanemate sõbrad, on ammu puhkamas võõramaa mulla all. Tema vend Sven vabanes Siberi vanglast 1959. aastal, astus kodumaa vabanemisel Eesti kaitseväkke ja puhkab nüüd 2009. aastast Tallinna Metsakalmistul Soomepoiste matusealal. Noorem vend Rein elab nüüd oma abikaasaga pärast väljapaistavat NASA karjääri, puhkepalgal Huntsville’is Alabamas.
Meie aga müüsime paari aasta eest oma maja ja kolisime Baltimore’i lähedal asuvas Ellicott City’s condominium’isse, kus me nüüd rahulikku pensionärielu elame.