Ehkki koroonakriis on paljuski mõjutanud meie igapäevaelu, ei peata ometi miski looduse ärkamist. Milliseid võimalusi looduse ja endaga kohtumiseks peidab endas alanud kevad, selle üle arutles ETV saates “Plekktrumm” mitmete auhinnatud loodusfilmide, teiste seas “Tuulte tahutud maa” autor Joosep Matjus, kes oli ka operaator Jaan Tootseni filmis “Fred Jüssi. Olemise ilu”.
Joosep Matjus magab talviti talveund. Peaaegu! “Magan talvel hästi palju,” ütles ta. “Võtangi talvel selleks aega, et magada välja. See aitab haiguste ja masenduse vastu.”
Talve hindab Matjus siiski kõrgelt; “Mulle tundub, et neljast aastaajast just talv on meid, eestlasi, vorminud sellisteks, nagu me oleme. Me oleme sellised suhteliselt kinnised, salapärased, keerulised. Enamus aastast käib töö selle nimel, et valmistuda peagi saabuvaks talveks. Aga kui nüüd talv ära jääb, siis tundub, et mingi tugisammas on kadunud. Natuke haiglane tunne.”
Matjus on loodust jälginud paarkümmend aastat. Kõige järsem muutus selle ajaga on viimastel aastatel tekkinud laiad lageraiealad. “Ma olen alati imetlenud looduskaitsjaid, kuidas nad vastu peavad. Kui sa muutud sel alal emotsionaalseks, siis on lõpp lähedal.”
“Ma loodan, et minu filmid või filmid, kus olen osalenud, kannavad mingit maailmapäästvat sõnumit,” ütles Matjus.
“Kuna film on illusioon, siis annab selles paljugi ära petta, justkui loodust veel oleks,” sõnas Matjus, kes hindab “Tuulte tahutud maa” õnnestunuimateks hetkedeks ikkagi neid kaadreid, mis näitavad veel alles olevat metsikut loodust.
“Juba praegu on filmides raske saada kaadrisse õhust plaani terviklike metsamassiividega,” nentis režissöör. “Selleks tuleb hoolega otsida ja meisterlikult kadreerida.”
Matjuse näidatud loodus on aga ilus. Looduse ilu näitamisel, vaatamata praegusele Eesti looduse rüüstamisele, on oma mõte. Sellega antakse Matjuse sõnul signaal, et on, mida hoida. Et loodust tasub hoida.
Joosepi tegi loodusega sõbraks tema vanaisa, keda võib ka näha Matjuse filmis “Vanamees ja põder”. “Looduse tundmine võiks olla igaühe baashariduse osa,” lausus Matjus.
Looduses ei ole hea ja kurja dilemmat, tõdes Matjus. Ent ta on kogenud hetki, mis on pannud mõtlema, kas segada vaatlejana loodusele vahele. Pigem pole sel mõtet. Ta jutustas kogemusest Kanadas, kus filmis valgeid hunte: “Hundikarja, keda meie külastasime, tuli külastama kolm teist hunti.
Naaberkarja hundid peletasid meie karja hundid minema ning urgudesse jäid vastsündinud kutsikad. Sissetungijad võtsid ükshaaval kutsikad välja ja sõid nad ära. Ma ei mõelnud selle peale, et seda takistada, vaid sellele, et saaks selle korralikult üles filmida.”
Joosep Matjus on inimese suhtes küll skeptiline, ning ei usalda inimest lõpuni, aga usku inimesse ei tohiks tema sõnul kaotada.
