See oli sügaval tsaariajal, 24. mail 1888 (uue kalendri järgi) kui mu isa, näitekunstnik Ferdinand Pettai, sündis Kaagjärvel, Valgamaal, taluniku pojana. Haridustee algas Kaagjärve vallakoolis ja kulges siis üle Valga ning Tartu Peterburi, kus isa lõpetas Tšerjajev’i õhtugümnaasiumi. Kutsehariduse laulu- ja lavakunsti alal sai ta mitmes Peterburi muusika- ja draamakunstikoolis, täiendades ennast hiljem eraõpetajate juures Eestis ja Saksamaal.
Kuna juba Peterburis avastati F. Pettais lauluande kõrval ka tugev karakternäitleja talent, siis oli sellega mu isa tulevik otsustatud. Naastes Tartusse, tuli ta äsjaavatud kutselise teatri “Vanemuise” direktori Karl Menningu jutule. Meie arhiivis on säilinud koltunud postkaart 23. juulist 1910, millel lühike sõnum Menningu käekirjaga:
“Palun 5. augustil kell 6 p.l. proovile ilmuda. Austavalt, K. Menning”.
Järgnes viljakas tegevus peagu kõikidel Eesti teatrilavadel, kaasa arvatud Peterburi Eesti Noorsoo Selts, kus F. Pettai oli näitejuhiks 1911-13. Kõrgpunktiks kujunesid aastad 1915-31, mil isa tegutses Tartus “Vanemuise” juures. Siin asutas ta aastal 1922 operetitrupi ja lavastas 49 operetti, kusjuures 27 neist olid tema poolt eesti keelde tõlgitud. Paralleelselt sellega toimus lavapedagoogiline tegevus asjaarmastajate näiteringides, eeskätt Tartu keskkoolides, samuti laulu- ja diktsioonitunnid ta kodus.
Järgmised kolm aastat töötas F. Pettai Haridusliidu juures, ülesandega korraldada näitekunsti kursusi üle kogu Eesti. Kuna selline ringiliikumine oli üsna pingutav, siis valis isa 1934 taas näitejuhi ameti, alul Narva “Võitleja” ja hiljem Valga “Säde” teatrites. Tema viimaseks tööpõlluks sai aastal 1938 “Kandle” teater Võrus. Siit algas 1944 põgenikutee, mis meie perekonna tõi aastal 1950 USA-sse. Nagu vanemad eestlased mäletavad, jätkas F. Pettai siingi kutsealalist tööd, lavastades New Yorgi eesti teatris opereti “Krahv Luxemburg”, osaledes dramatiseeringus “Karin ja Indrek” jm. Tema elutööd meenutati südamlikult ta 80. juubeliaktusel NY-i Eesti Majas, mais 1968, millele said kaasa elada ka tema kaks väikest pojapoega.
Kuna mu isast kui näitekunstnikust on juba rohkelt kirjutatud, siis lubatagu mul teda siin esile tõsta kui inimest ja kui armast isa, kellele ma olen väga, väga palju võlgu. Elu polnud teda paitanud ja temale mõeldes meenub ikka Juhan Liivi luuletus “Must lagi on meie toal”. Ma ei kuulnud teda aga kunagi kaebamas ega hädaldamas, isegi siis kui 1941. aasta sõjatules põles meie kodu Tartus, kus hävisid isa arhiiv ja raamatukogu.
Vähesed teavad, et mu isal oli ka hea luuleand. Lõpetan seepärast tema enda sõnadega, mida ta 1950 oma ema mälestuseks kirjutas:
Kallid pärlid
Ka oli väärtuslikke pärleid temal,
mu heal ja armsal, hoolitseval emal.
Need osutusid eriti siis kalliks,
kui tema juuksed olid muutund halliks.
Nad ehtisid ta kuju erijuhul:
just mõne raske sündmustiku puhul;
siis pudenesid nad ta silmist valla
ja jooksid reana mööda palet alla.
Raul Pettai