Varemgi on täheldatud, kuidas uued ajaloolaste põlvkonnad ajalugu ümber kirjutavad. Faktid jäävad, muutub tõlgendus, kusjuures mõni fakt on tundmatuseni moonutatud (VES 08.03.). See kehtib ka viimase maailmasõja ja okupeeritud rahvaste vabadusvõitluse kohta. Kuna elavad veel tunnistajad ja aktiivsed osalejad, avaldavad nad vahel ka imestust. Viimati tegi seda üks Taani vastupanuliikumise juhtisikuid, öeldes, et paljud ajaloolased on vahepeal teeninud tuntust, kiitust ja kuulsust kirjeldades sõjaaegset vastupanu sel kombel, et osalejatel on raske seda ära tunda.
Viimase maailmasõja probleemide tõlgendamiseks on palju võimalusi ja arenguruumi. Siin on esikohal militaarsed ja poliitilised probleemid, mille lahendamiskatsed ei lõpe niipea. Paljud ajaloolased murravad veel pead ristisõdadega. Kõige lihtsam on lahendada-selgitada militaarseid probleeme, sest nende analüüsijatel on käsutuses mõlemapoolsed andmed, mida ju tookordsetel osalejatel polnud. Nii saab selgemalt näha strateegilisi vigu, aga pole kindel, et analüütikute poolt leitud lahendused oleksid just õiged, sest see eeldab mõlemapoolset harmooniat – eksimisvõimalusi on liiga palju! Tagantjärele tarkusega võib konstateerida vigu, aga nende hukkamõistmine muudab selle tarkuse rumaluseks. Kas oleksid hukkamõistjad ise samas olukorras sama puuduliku informatsiooniga leidnud „õigeid“ lahendusi? Vaevalt küll, see jääb teooria kolikambrisse.
Laiahaardelisemad on arvamised ja tõlgendused poliitika vallas, sest siin mängivad suuremat rolli osalejate sümpaatiad ja antipaatiad. Tulemused rajanevad enamikus oletustele, mida on raske tõestada või ümber lükata. Palju vaidlusi ja küsimärke on pärast iseseisvuse taastamist olnud Eesti lähiajaloo teemadel, alates Vabadussõjast. „Revolutsiooniajaloolaste“ poolt sellele lisatud jutumärgid elavad edasi endise taustaga ajaloolaste alateadvuses ja kerkivad esile anonüümsetes võrgukommentaarides. Erilise kriitika osaliseks on nn „vaikiv ajastu“, milles on ka olevikust lähtudes laitmisväärsusi, mõjusid kaasaja tendentsidest, nagu oleme mõjutatud praegustest. Minevikku kritiseeritakse olevikust lähtudes – eks kritiseerita tulevikus ka praegust olevikku. Aga nagu lapsepõlv on ka ajaloos mingi hea aeg. Okupatsiooni ajal oli selleks „vana hea Eesti aeg“ enne seda, nüüd peamiselt paljude praeguste tegelaste nooruse „hea nõukaaeg“,
Nagu algul mainitud Taani vastupanuliikumise tegelane nii ei tunne ka siinkirjutaja ära seda endise Eesti ajalookäsitlust, mis vohab eriti võrgukommentaarides. Esiteks isiklike kogemuste põhjal, kuna olen saanud selles riigis põhihariduse, mis leidis tunnustust Taanis, aga ka sellega kaasneva rahvusliku kasvatuse, mis mõne praeguse arvamusliidri kohaselt oli jõle ajupesu. Sellele lisandus vastupidiselt mõjuv ajupesu esimesel punasel aastal. Hoolimata kahekordsest ajupesust pole mul olnud vabas maailmas probleeme. Teiseks on tähelepanek hoiaku muutumisest minu nooruse riigijuhtide suhtes. Taasvabanemise kulgedes säilis veel okupatsiooniaegne austus nende vastu, eriti Vabadussõja taustal. Vahepealse 20 aasta jooksul on nad saanud külge riigireeturite sildi. Selleks on aidanud kaasa tähelepanu koondamine nende laveerimisele kahe suurvõimu vahel. Nii tembeldas Magnus Ilmjärv Konstantin Pätsi algul Saksa, hiljem N, Liidu sõltlaseks-agendiks ja pani Laidonerile pahaks, et ta NKVD-le täit tõtt – st ajaloolase arvamisele vastavat juttu – ei rääkinud. Ega ta ju tookord ei teadnud, mida mõned ajaloolased temalt 50-60 aasta pärast ootavad.
Suurimaks reetmiseks peetakse vastupanuta alistumist 1939. ja 1940. aastal. Resoluutselt eiratakse või lükatakse tagasi katsed selgitada motiive, praegusaja tagantjärele kangelased neid ei tunnista. Selles vaidluses rajaneb kõik oletustele – ja soovunelmatele. Suletakse silmad Euroopa olukorra ees. Juba 1938. aastal oli Tšehhoslovakkia alistunud vastupanuta Saksamaale. President Benešit pole seepärast tembeldatud reeturiks. Vastupidiselt Eestile avanes tšehhidel sõja lõppedes võimalus kättemaksuks, millega saadeti Sudeedimaalt välja seal aastasadu elanud sakslased. See vastaks sellele, kui Eesti vabanedes oleks välja saatnud Peipsivenelased. Eesti oli vastupidiselt sunnitud koguni kohale jätma okupatsiooniaegsed asustuskolonistid ja sõjaväepensionärid, sest okupeerija kuulus sõja võitjate leeri. Oma võimetuses valati viha välja nende riigitegelaste peale, kes kapituleerisid ülemvõimu ees. Sellega sai ka õigustada kollaborantide tegevust eesti rahva päästjatena. Samal ajal räägitakse mingist absoluutsest iseseisvusest, mida ju väikeriikidel pole, nad sõltuvad suurriikide vahekorrast-armust ja oma liitlastest. Siin on valida ida ja lääne vahel. Hea läbisaamine naabriga on oluline, aga raske, kui idanaaber vaatleb sind nagu omavoliliselt lahkunud sulast. Läänega on lihtsam läbi saada, aga see ei meeldi vanale peremehele ja tema varematele teenritele. Nii on veel palju ruumi suvalisteks tõlgendusteks ja faktide moonutamiseks.
Vello Helk
