Olen ennegi kirjutanud, et mul on kalduvus sõltuvusele. See tähendab seda, et ma kipun kõike, mis mulle meeldib, kas liigselt tarbima või liigselt tegema. Näiteks meeldivad mulle kohutavalt kartulipuder ja kringel. Nende peal ma oma maatalus elangi maalides, kirjutades ja muusikaga tegeldes ning oma pensionit oodates, et siis osta saadud raha eest talu koertele ja kassidele toitu, aga ka lindudele rasvapallikesi.
Noorele inimesele vaevalt selline elu meeldiks, aga mina tunnen, et elan nagu paradiisis. Paradiisis seetõttu, et niisugune on mu oma valik. Tallinnas oli mu ühiskondlik elu üsna erinev praegusest, aga ka elust Manhattanil.
Tõsi on, et alati tuleb suuta kohaneda uuega. Olen pannud tähele, et olenemata asjaoludest on meie elus alati head ja halvad päevad. Kord uuriti kaht isikut – üks oli kaotanud õnnetuses mõlemad jalad ja teine oli saanud loteriivõiduga multimiljonäriks. Pärast viie kuu möödumist neist sündmustest oli mõlemal olnud võrdsel arvul häid ja halbu päevi. Seega – varandus ja selle väärtus on kinni meie pea-des. Intelligentsuse taseme määrab aga ära kohanemisvõime. Seda öeldes võin ma endale õlale patsutada – eks ma siis tunnistanud nüüd ennastki intelligentseks inimeseks. See tunne ja see teadmine muidugi meeldivad mulle väga.
Tavalisel päeval oma Klõbi talus käin ma aeg-ajalt klaveri juures ja laulan mõne laulu, vahel ka täiest kõrist, teadmata, kas keegi mind kuuleb või mitte – enamasti pole läheduses küll kedagi. Vahel manan ma silme ette pildi, kuidas naabrid põllul töötades seisatuvad, pühivad palgeilt käega higi ja jäävad kuulama minu laulu, mis kajab üle väljade. Pean tunnistama, et keegi pole mulle küll teatanud, et nad midagi sellist teinud oleksid.
Kord, kui mu kasutütar Inge veel väike tüdruk oli, käisime me temaga mereäärses pargis. Temal olid kaasas oma mänguasjad, minul mu kitarr. Istusin pingile, võtsin kitarri ja hakkasin laulma. Inge jättis oma mängu pooleli ja jäi mind teraselt kuulama. Märganud Inge pilku, hak-kasin ma kõvemini laulma, sest mulle tundus, et laps hindab mu võimeid kõrgelt. Lõpuks tõusis Inge püsti ja teatas oma karmi otsuse: „Miks sa karjud nagu mõni joodik? Sa oled kõik linnud eemale peletanud!“
Nii lõppesid minu avalikud esinemised. Vähemasti mõneks ajaks. See ja abiellumine musikaalsest perest pärit naisega. Minu abikaasa Heli on lõpetanud konservatooriumis Hendrik Krummi lauluklassi. Heli isa oli kohalik tuntud pillimees, aga Heli vend on Estonia teatri solist Väino Puura. Siia peaksin lisama veel Heli poja Uku Suviste ja vennapoja Rene Puura. Minu ema Ingrid Polikarpus, neiuna Sibul, õppis samuti Tallinnas konservatooriumis enne põgenemist Eestist 1944. aasta septembris. Ja Riho Sibul on mu sugulane emaliini pidi.
Hiljuti andsin ma loa panna oma klaver välja teatri- ja muusikamuuseumi klaverinäitusele, aga nagu ikka, ei mõelnud ma kõike korralikult läbi. Nimelt pean ma nüüd vähemalt kuu aega elama ilma klaverita! Olen kaotanud suure osa oma päevasest rutiinist!
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – Facebook on astunud tühja koha asemele. Nüüd istun ma tihti arvuti taha, et teada saada, kas keegi on vaadanud vanu fotosid, mis ma sinna üles olen laadinud, ja kas keegi on neid ka kommenteerinud.
Facebookiga suhtlemisel pidin ma tegema otsuse, kas ma ikka tahan nii aktiivset suhtlemist või mitte. Praeguseks on mul seal üle 600 sõbra, aga mulle tundub, et tegelikult suhtlen ma ainult oma tütre, naise ja paari lähema sõbraga, kellega ma suhtlesin ennegi kas e-kirja või telefoni teel. Algul on küll tore Facebookis kohtuda inimestega, kellega sa pole aastakümneid kontaktis olnud, ja meenutada möödunut, aga kui see teema otsa saab, siis nagu polegi enam millestki kirjutada.
Facebook tuletab mulle meelde lapsepõlve, mil külla minnes pandi sind sunniviisiliselt vaatama slaide ekskursioonidest Disneylandi, sünnipäevapidudest jms. Nüüd on ring täis saanud ja me näitame samu pilte Facebookis. Ainuke erinevus on see, et meil on võimalik saada tagasisidet ka arvukatelt täiesti võõrastelt inimestelt. Aga kummalisel moel see nüüd meeldib mulle, ilmselt täidab see soovi suhtlemise järele, aga teeb minust ka moodsa inimese. Aga mind paneb imestama, et Eesti rahuvalvajate fotod Kososvos 2005. aastast said vaevalt kolm „like“-klõpsu, kuid kassipilt tõi neid üle neljasaja!
Facebooki maailm on suurele sõprade arvule vaatamata illusoorne. Tegelikus elus oleme siin maailmas üksinda vastamisi iseendaga.
Ja mina tunnen kohutavalt suurt puudust oma klaverist.
Viido Polikarpus
