Lubage mul teid õnnitleda Eesti Vabariigi 98. aastapäeval. See on rõõmupäev, mida võime taas tähistada juba pea 25 aastat. Sest just niikaua oleme me taas olnud peremehed omal maal. Kõik need 98 aastat pole kahjuks Eesti oma iseseisvust nautida saanud. Nõukogude Liidu, siis Saksamaa ja taas Nõukogude Liidu okupatsioonid röövisid meilt selle võimaluse ning põgenike, küüditatute ja tapetute näol kaotas Eesti ligi viiendiku oma elanikkonnast. Ohvriks langes terve rahvas. Teie või teie vanemad olid sunnitud kommunistliku ikke eest põgenema ja oma elu võõrsil taas nullist üles ehitama. Tormine meri võttis igaveseks nii mõnegi põgeniku.
Usun, et vähesed uskusid kodu maha jättes, et see eemalolek igaveseks võib kujuneda. Arvati pigem, et maailm ei saa seda ebaõiglust heaks kiita. Meie jaoks kurikuulsaks saanud nime Jalta polnud enamik siis veel kuulnud. Kojujäänud aga kannatasid kommunistlike repressioonide käes ning võisid vaid unistada vabadusest. Vabadusest, mille unistus kanti edasi vanaisalt isale ja isalt pojale ja mis saabus ühes kuritegeliku rezhiimi ja seda kandnud riigi kokkuvarisemisega.
Seega saame öelda, et Eesti, aga ka meie saatusekaaslaste Läti ja Leedu jaoks lõppes teine maailmasõda alles 1991 aasta augustis. Aga mis oluline – nüüdne vabadus on juba pikem kui esimene maailmasõdade vaheline. Tihti olen kuulnud ütlemist, et peame lootma, et järgmise saja aasta jooksul meie iseseisvus taas katkestatud ei saa. Ma ei nõustu selle lausega, sest lootus on passiivne. Meil kõigil on aga võimalus ja kohustus selle nimel aktiivselt tööd teha. Eestlasi pole maailmas palju. Hoidkem kokku ja toetagem üksteist. Teie tugi siinpool Atlandi ookeani andis meile kodus ka kõige raskematel aegadel kindlust ja usku paremasse tulevikku. Sel oli otsustav roll ajaloo keerdkäikudes sageli kõikumalöönud okupatsiooniaegse mittetunnustuspoliitika püsimisel, mis andis meile võimaluse taastada oma riik õigusliku järjepidevuse alusel.
Ja endiselt on meil kõigil oma roll meie ühise Eesti ja üksteise aitamisel. Just seal, kus me hetkel oleme, kas Eestis, USA-s, Austraalias, Rootsis, Soomes või Kanadas. Imetlusega oleme jälginud teie visadust ja huvi kaugel kodumaast eesti keele ja kultuuri hoidmisel. Eesti majad üle maailma, laulukoorid, haridusseltsid, pühapäevakoolid, kirikud, skaudid ja gaidid. Kultuuri hoidmine sai alguse juba põgenikelaagrites, kuid jätkus tugevamaltki uuel kodumaal. Veel üleeile korraldasime siinsamas majas vastuvõtu ÜRO diplomaatidele ja pean tunnistama, et uhke tunne oli, kui nii mõnigi vaimustuse ja kadedusega meie oma Eesti Maja vaatas. Teie kõigi, nii vanade kui uute tulijate, roll oli ja on ülioluline Eesti ja eestluse hoidmisel. Eesti suuremaks tegemisel.
Kõik te olete Eestile vajalikud. Ja Eesti riik proovib enda poolt teha kõik, et te seda ka tunneksite. Kui te vahel leiate, et me pole selles õnnestunud, andke häälekalt teada. Proovime teha paremini.
Eelmine kord seisin teie ees samas rollis Vabariigi 81. aastapäeval täpselt 17 aastat tagasi. Minu põhisõnum tol korral oli, et meil on, mille üle uhkust tunda. Ka nüüd võin öelda sama. Eestil on endiselt väga palju, mille üle uhkust tunda. Eesti majandus on veerandsajandi jooksul teinud läbi märkimisväärse arenguhüppe. Eestist on lühikese ajaga saanud maailma juhtivaid riike e-valitsemise ja digitaalse innovatsiooni alal, meilt on pärit sellised tuntud nimed, nagu Skype, Fitsme ja hiljuti Londoni parimaks start-upiks valitud Transferwise. Ühe esimesena maailmas võtsime kasutusele digiallkirja, töötavad sellised uuenduslikud lahendused nagu e-valimised, x-tee, e-meditsiin, digi-haiguslugu ja digiretsept. 96% tulumaksudeklaratsioonidest esitatakse interneti teel, enamus vaid ühe hiireklikiga. Käivitunud on ambitsioonikas projekt enda suuremaks tegemiseks e-residentide kaudu, kellele pakutakse Eesti id-kaardi abil kättesaadavaid edukaid digilahendusi. Kasvõi näiteks digiallkirja võimalust, e-panganduse teenuseid või vaid 15 minutiga firma loomist.
Jah, meil on mille üle uhkust tunda. Ajalugu koosneb tavaliselt võimaluste akendest, mis avanevad vaid teatud ajaks ja siis taas sulguvad. Olen uhke, et Eesti on suutnud neid aknaid alati ära kasutada. Paremini kui paljud teised. Meie iseseisvusdeklaratsioon 24. veebruaril 1918. Uus iseseisvuse väljakuulutamine 1991. aasta 20-dal augustil. EL ja NATO. Olen üsna veendunud, et kui Eesti poleks 1997. aastal välja võidelnud võrdset kohtlemist ja Euroopa Liiduga läbirääkimistel esimesse laienemisgruppi valimist, oleks see aken sulgunud ja Balti riigid oleks tänases tuulises maailmas üksi, ilma Euroopa Liidu ja NATO liikmesuseta. Esimesena Balti riikidest, 2011. aasta 1. jaanuaril liitus Eesti eurotsooniga, kasutades irooniliselt majanduskriisi positiivses, endale kasulikus võtmes. Oli ju enne kriisi aasta aastalt kahekohaliste protsentidega majandust kasvatanud Eestil pea võimatu täita ühte Maastrichti kriteeriumitest – inflatsioonikriteeriumit. Euro andis aga kriitlisel ajal nii vajaliku kindlustunde välisinvestoritele, keda enne seda maailma ajakirjanduses, täiesti pidevalt valedel alustel, Baltikumis peatselt saabuva raha devalveerimisega ähvardati. Tänu vastutustundlikule rahanduspoliitikale, taskaalus eelarvele ja headel agadel kogutud reservidega, mille suurus oli kriisi algul 10% SKP-st, elas Eesti majanduskriisigi üle enamikust saatusekaaslastest kergemini. Meie kriis oli küll järsk, kuid lühike. Eesti ei vajanud oma suveräänsuse loovutamist IMF-le ning 2008. ja 2009. aasta majanduslanguse aastate järel asus Eesti majandus ühena esimestest taas kasvu- ja tööpuuduse languse teele. Praegune kasv ei ole muidugi võrreldav kriisieelse ülekuumenenud majanduse aegsega, kuid annab siiski usku kindlalt tulevikku vaadata. Samas aga, nagu on öelnud Eesti president – see, mis meid siia tõi, ei vii enam edasi. Ja sellekski, et paigal püsida, peab pidevalt liikuma. Ka jalgrattal ei saa ilma väntamata püsti püsida.
Meiesugusel väikesel, väheste loodusressurssidega riigil on vaja olla innovatiivne, avatud uuele, mõelda “out of th box”. Samas aga ka kriitikale. Loodusvarade vähesus tuleb pöörata meie tugevuseks. Needusest õnnistuseks. Me peame ise mõtlema kriitiliselt ja mõtlema positiivselt ka väljast tulevale kriitikale. Liiga tihti, tundub mulle, on meil vahenditest – olgu siis kasvõi näiteks tasakaalus eelarve või needsamad digilahendused – saanud eesmärgid. Liigse riigivõlaohtusid oleme, eriti viimase maailmamajanduse ja mitmete Euroopa riikide finantskriisi järel, piisavalt näinud ja kogenud. Eesti on maailmale eeskujuks oma vastutustundliku riigimajandamisega. Enne võlakriisis vaevlevale Kreekale abi andmist oli Eesti riigivõlg vaid 6% SKP-st, nüüd on 10. Kuid kas see peab just 10 olema? Võiks ehk üsna turvaliselt olla ka näiteks 20? Või koguni 30? Euroliidu Maastrichti kriteeriumid on paika pannud Euroopas ühiselt turvaliseks peetava piiri 60%. Kas ei oleks näiteks majanduse elavdamiseks ja ka liiklussurmade vähendamiseks tark ühe korraga ja kiiresti valmis ehitada Tallinna ja Tartu vaheline kiirtee? Kas mõnede meie innovatiivsete digilahenduste liigne forsseerimine mitte mõnikord hoopis tööd juurde ei too? Meil on vaja avatud ja põhjalikku, ausat debatti meie maksusüsteemi, hariduse, teaduse ja innovatsiooni teemal. Ka sellest, milline on vaba inimese enda vastutus ja millises ulatuse peaks riik keeldude ja regulatsioonidega meid nö. halbadest asjadest eemal hoidma. Tabud ei tee meid tugevamaks vaid nõrgestavad meid. Meie tulevik, usun, peab olema avatuses ja edasiliikumises ja pidevas edasi viivate ideede ühistes otsingutes.
Muidugi on need kõik, mida nimetasin, vaid küsimused ning neile vastamisel võib olla erinevatel vastajatel erinevaid vastuseid. Kuid seda ei tohi karta. Ütleb ju eestlane, et vaidluses selgub tõde. Vaidlused on edasiviiv jõud. Kuid ainult siis, kui oma oponendi õigust tema seisukohtadele tunnistame. Liigtihti on meie riigis viimasel ajal toimuvad vaidlused viinud vihaste vastasseisudeni, äärmuste ja populismi kasvule. Kas või viimase aja samasooliste abielu võimaldava seaduse või pagulaste küsimustes. Vabale arvamusavaldusele ja arvamuste paljususele võib surmavaks saada vastaspoole alavääristamine ning netisõim ja –ahistamine, mille tulemusel paljudel igasugune seisukohtade avaldamise soov kaduda võib ja osa ühiskonnast ise tasalülitub. Olen ka tihti mõelnud, et tolerantsus on asi, mille nimel ei saa võidelda, kuna olles tõeliselt tolerantsed peame ju seda olema ka ebatolerantsete suhtes. Kõik seisukohad, ka samasooliste abielude vastaste ja põgenikke Eestisse mitesoovijate omad, on legitiimsed. Kuid liiga tihti on, ja mitte vaid Eestis, vaba arvamusavaldus üle kandumas vihakõneks. Peaksime tihemini endi sisse vaatama ja proovima vältida viha. Meid on vähe, hoiame kokku. Ja võtkem vastutus. Omaenda sõnade, oma suhete, oma riigi käekäigu eest. Eesti ei ole ideaalne riik. Ükski riik ei ole seda. Kuid see idealism, püüe parimaks saada, peab olema eesmärk. Ja ärme karda eksida. Taas eesti ütlus – tegijal juhtub. Hirm eksimise ees võib meid seisma jätta. Komistamisi tuleb ikka ette. Nagu ütleb Ivo Linna poolt kuulsaks lauldud laulusalm – mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun, kuid niikaua kui mul hing on sees tõusen ikka üles. Nagu eestlasel kombeks.
Aga millist Eesti riiki me soovime? Mis on aga üleüldse riigi eesmärk? Vastus peaks olema tegelikult üsna lihtne – selle riigi territooriumil elavatele inimestele võimalikult hea ja turvalise elu pakkumine. Eesti põhiseaduses on kirjas meie väärtuseruum – vabadus ja võrdsus, kohustus hoida, kaitsta ja arendada Eesti riiki, rahvast, keelt ja kultuuri. Tänapäevases maailmas ei ole aga neidki, näiliselt siseriiklikku vastutusalasse jäävaid küsimusi võimalik lahendada enesesse kapseldudes. Meie 12-aastane ajalugu Euroopa Liidus on näidanud, et esialgsed hirmud kultuuride sulandumisest ja meie isikupära kadumisest ei ole tõele vastanud. Justnimelt Euroopa Liidus olles on meil oma kultuuri võimalik olnud kaitsta. See on tõenäoliselt ka põhjus, miks veel aasta enne Euroopa Liiduga liitumise otsustanud referendumit ühest liidust teise liikumist kartnud kandidaatriikide hulgas euroskeptilisim Eesti rahvas nüüd üheks suremaks Euroopa Liidu toetajaks on saanud. Kõige madalamas seisus oli toetajaid vaid 28%, nüüd on neid isegi pagulaskriisiga kaasnenud skeptitsismilaine järel pea 80%.
Maailm meie ümber ja Eesti positsioon maailma riikide peres on minu eelmisest, 17 aasta taguse kõne ajast, oluliselt muutunud. 1990-datel, pärast külma sõja lõppu ja kommunismibloki kokkuvarisemist rääkis, olgem ausad, paraku päris tihti ekslikke ennustusi jaganud Francis Fukuyama ajaloo lõpust, püsivast ja jäävast rahuajast, kus hundid ja lambad ühiselt aasl rohtu nosima hakkavad. Kahjuks aga ei ole need unistused täitunud. Ühest küljest võime öelda, et Eesti pole kunagi olnud nii hästi kaitstud kui praegu, juba pea 12 aastat NATO ja EL liikmena. Teisest küljest aga on nii maailma kui ka meie piirkonna ohud oluliselt muutunud. Lisandunud on niinimetatud uued ohud, kuid neist rääkides ja neile vastates ei tohi me unustada, et ka vanad pole kuhugi kadunud. Terrorism, põgenikud, olukord demokraatiaga ennast taaskehtestaval Venemaal, kelle kuritegelikku käitumist oleme näinud nii 2008. aastal Gruusias kui ka kahe aasta eest Ukrainas, nüüd ka Süürias, hübriid- ja propagandasõda, “rohelised mehikesed” ja küberrünnakud on olnud, mis puudutavad meid kõiki. Agressioon ei saa jääda tagajärgedeta. Olen sügavalt veendunud, et Ukrainas toimunu on Venema Gruusia ründamise tagajärgedeta jätmise otsene tulem. EL ja NATO külmutasid suhted Venemaaga vaid paariks kuuks ning siis taastati fanfaaride satel taas “business as usual”. Õnneks on näha, et vähemalt mingil määral on sellest õppust võetud ja nii EL kui USA majandussanktsioonid agressorile kestavad. Meie NATO-liitlased on esimest korda paigutanud küll roteeruvalt, kuid pikaaegselt, oma vägesid ja tehnikat Balti riikidesse. Peame tegema pidevat tööd, et igasususe agressiooni heidutuse tase oleks piisavalt kõrge, et potentsiaalsel agressoril kaoks vähimgi soov või unistus mingite sõjaliste sammude astumiseks. Omalt poolt oleme lähtunud põhimõttest, et me ei tohi olla vaid julgeoleku tarbijad vaid ka julgeolekusse panustajad. Oleme üks vähestest NATO riikidest, kus panustatakse riigikaitsesse ühiselt kokku lepitud 2% SKPst. Oleme olnud õlg-õla kõrval ameeriklastega Iraagis, brittidega Afganistanis, sakslastega piraatlusevastases võitluses ning prantslastega Kesk-Aafrika vabariigis. Kui meie aitame, aidatakse ka meid. Kuid liiga palju on Venemaast vähe kaugemaid riike, kus isikliku kasu nimel nende sanktsioonide kaotamise nimel töötatakse. Juba Lenin ütles paraku, et kapitaliste me ei karda, kuna nad müüvad meile ka selle köie, millega me nad üles poome. Kõlab inetult, kuid mõnede ärimeest juttu kuulates jääb vahel küll mulje, et neid Lenini kapitaliste kahjuks endiselt leidub.
Aated on olulised. Ja vabadus on asi, millega ei saa kaubelda. Terrorismi vastu võideldes, turvalisuse huvides liigne vabaduste kitsendamine võib meid viia olukorda, kus meie väärtused devalveeruvad ja meil polegi enam suurt midagi kaitsta. Meie praegune iseseisvus ja demokraatlik riigikord ning Euoopa Liidust saadav stabiilsus ning liikumisvabadus ei ole ega tohigi olla iseenesestmõistetavad. Nende nimel tuleb igapäevaselt vaeva näha ning tööd teha. Euroopat haaranud pagulaskriis on juba murendamas ühte Euroliidu toodud peamist vabadust – Schengeni ruumis inimeste vaba liikumist. Juba on taastatud, küll ajutiselt, piirikontroll mitmetel sisepiiridel. Ma mäletan, kuidas mõne aasta eest Pariisist jõuluks koju sõitsin ning 2500 km. teekond möödus ühes joones, ilma igasuguste kontrollideta. See on suur väärtus, millest ei tohiks niisama kergekäeliselt loobuda. Turvalisus ja vabaduse omavaheline kompromiss on tihtipeale turvalisuse poole kaldu. Mis on küll mõistetav, kuid kui me kaotame oma väärtused ja vabaduse, siis võime end ühel hetkel leida olukorras, kus polegi enam midagi turvata. Võib ehk liialdamata öelda, et Euroopa on hetkel vägagi liimist lahti. Või nagu ütles Shakespeare – aeg liigestest on lahti. Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida konfliktid. Paljudes Euroopa riikides on pead tõstmas äärmusparteid ja populistid. Ja ka USA presidendivalimiste eelsed debatid on sageli, olgem ausad, üsnagi ainulaadsed. Euroopa üks kolmest suurriigist peab 23. juunil koguni referendumit Liitu jäämise üle. Millised on järemid aga meie ühise Euroopa jaoks brittide “ei” korral, ei oska keegi veel ennustada. Euroopa projekt pole kuigi vana ning sündis see sajandeid kestnud omavahelistest veristest sõdadest. Asjaolu, et maailma ühe verisema kandi osaks on saanud rahu, õitsengu, stabiilsuse ja vabaduse etalon maailmale, on liiga suur väärtus, et sellest loobuda.
Aga tagasi positiivsemate ja õnnelikumate teemade juurde. Täna on ju pidupäev. Jah, meil on, mille üle uhkust tunda. Eestis on vabadust end teostada. Läbi pingutuse ja eneseusu. 50 aastat on oma töö teinud ja meie elatustaseme lääneriikide tasemel viimine võtab küll veel aega, kuid see vahe on kindlalt vähenemas. Viimasel 25 aastal on Eesti saatusekaaslastest selgelt edukaim. Rahvusvahelise arenguindeksi edetabelis oleme pidevalt kerkimas ning viimases uuringus olime nimekirja 133 riigi hulgas 23. kohal, kindlalt kõrge arengutasemega riikide hulgas, transparency internationali riikide korruptsiooniuuringutes on Eesti endise idablokiriikidest korruptsiooni tajumise indeksi alusel vähim korrupeerunud, edestades ka mitmeid vana Euroopa riike. OECD korraldatava koolide hariduskvaliteedi PISA uuringute hinnangul on Eesti koolid maailma absoluutse teravaima tipu hulgas. Meil on üks madalaimaid imikute suremuse näitajaid ning, kuigi veel endiselt liiga madal, kuid seitsme penikoorma saabastega tõusev elueaootus. Oleme pidevalt suurendamas oma panust teiste aitamises nii rahuvalves, arenguabis kui kriiside haldamisel. Eesti on positiivse kuvandiga, kõrgelt respekteeritud riik. Juba eespoolmainitud eeskuju maailmale e-valitsemise alal. Me tahame luua riiki, kuhu tahetakse tulla. Kuhu tahavad tulla parimad. Jah, meil on, mille üle uhked olla.
Head kodumaa sünnipäeva meile kõigile!