Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kolmanda piiskopi ja paguluses teeninud esimese peapiiskopi Johan Kõpu (9. november 1874 Valgamaal, Holdre vallas – 21. oktoobril 1970 Stockholmis), surmast möödus 21. oktoobril 55 aastat.
EELK peapiiskop Urmas Viilma meenutab Johan Kõppu sotsiaalmeedias:
“Johan Kõpp oli vaimulik, kelle pärandile mõeldes võime tema kaasaegsete mälestustele ja Kõpu enda kirjapandud tekstidele toetudes tõdeda, et kogu tema elu ja usk lähtusid just neist sõnadest: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest.“ (5Ms 6:4-5) Usk ja armastus Jumala vastu kandsid piiskop Johan Kõppu läbi katsumuste, mida eesti rahvas ja ka luteri kirik kogesid 20. sajandi kõige tumedamatel aegadel.
Kõpp oli teadlane ja kirikuõpetaja, professor ja rektor, aga ennekõike usumees, kes mõistis, et teadus ja usk ei ole vastandid, vaid ühiselt teenivad nad tõde. Ta oli mees, kes tundis oma rahva vaimu ja tundis koos oma inimestega ühist muret tuleviku pärast. Kui ta 1939. aastal valiti EELK piiskopiks, oli maailm juba sõja keerises. Kõpp teadis, et ees ootavad rasked ajad, ent ta jäi Jumala ustavaks sulaseks – karjaseks, kes kutsus oma ringkirjas vaimulikke üles jääma rahulikuks ning jätkama oma teenistust.
Kui Johan Kõpp 1944. aastal Eestist lahkuma pidi, ei teinud ta seda kindlasti enda pärast. Ta läks, sest tundis ülemkarjase vastutust oma rahva ja kiriku ees. Ta viis kaasa piiskopiristi, kuid jättis maha piiskopisaua – sümbolina jagunenud kirikust, kuid ühest usust. Üks piiskopi sümbolitest jäi kodumaale, teine siirdus pagulusse. Mõlemat sümbolit kasutasid edasi lõhki kistud EELK ülemkarjased Johan Kõpp ja Jaan Kiivit sen. Üks pagulaskirikut juhtides Stockholmis, teine vaenatud kodumaa kirikut juhtides Tallinnas. Mõlemad ülemkarjased täitsid sama ülesannet: nad hoidsid elavana Jumala Sõna ja juhtisid Tema rahvast just neis oludes, kuhu aeg oli nad paigutanud.
1939. aastal kirjutas Johan Kõpp Usuteaduslikus Ajakirjas kiriku ülesannetest omas ajas: „Iga rahvapõlv ja ajastu peab ristiusku uuesti mõistma ja seletama, kuni see peab temale saama reaalseks väärtuseks. Sealjuures jääb ikkagi püsima oluline nõue, et see, mida kuulutatakse teataval määral uues keeles, on sama ristiusk, mitte kunstlikult ümberkohendatud, ning terve ristiusk, mitte ainult osa sellest. Teiste sõnadega: need tõed, mis on aastasadu olnud ristiusu südameks, peavad omama sama absoluutset tähendust ka praeguse aja inimestele.” (Johan Kõpp. Kiriku ylesandeid praegusel ajal. Usuteaduslik Ajakiri 3/4, 1939, 76; Kõpp 2009, 119).
Need sõnad on omal kombel ajatud, samas ka prohvetlikud. Need tuletavad meelde, et usk peab iga põlvkonna jaoks olema elav. Usk ei ole mälestus möödanikust, vaid päriselu nii täna kui ka homme. See elav usk peab esindama alati ja jäädavalt sedasama tõde ja kuulutama sama Issandat Jumalat, keda nii Vana kui uue Testamendi rahvas läbi sajandite ja põlvkondade on armastanud kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!
See on samaaegselt nii üleskutse kui väljakutse meile ka täna. See tähendab, et samal ajal, mil püüame kõike seletada, selgitada ja tõlgendada uues keeles ja uuel moel, peame eriliselt jälgima seda, et Pühakirja tõde ega ristiusu õpetus ei lahustuks. Johan Kõpp kõneles sellest juba 1939. aastal, kui pani kõigile südamele, et me võime kohandada keelt, kuid mitte evangeeliumi sõnumi tuuma. Sest Kristus on sama eile, täna ja igavesti.
Johan Kõppu mälestades ei austa me ainult minevikku, vaid avaldame ka tänu Jumalale selle eest, et meie rahval on olnud juhte ja karjaseid, kes on armastanud Issandat kõigest südamest, hingest ja väest ning armastanud samal kombel ka oma rahvast. Isegi läbi valu…”
Johan Kõpp on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
