Lugupeetavad Ameerika eestlaste organisatsioonid, kogudused ja eestlased kõikjal!
Jälle on saabunud meile suur tähtpäev, 95, mis väärib erilist tähelepanu. On tähtis meeles pidada, et taasiseseisvunud Eesti Vabariik on nüüd juba nii kaua püsinud kui esimene Eesti Vabariik, kust paljud meie vanemad ja vanavanemad põgenesid peaaegu 70 aastat tagasi. Õigustatud uhkusega tähistame seda juubelit, seda riiki, mis vaatamata rasketele aegadele Nõukogude okupatsiooni all on sellest välja tulnud elujõulisena ja hinnatud riigina.
Kuid vaatamata kõrgetele hinnetele, mida Eesti on saanud rahvusvahelistes tabelites, mis hindavad ajakirjanduse vabadust, majanduse kasvu, korruptsiooni vähesust, jne., pole kõik nii sujuvalt läinud. Praegu käivad Eestis vaidlused ja debatid Eesti riigi suuna üle.
Kodanikuühiskond on hakanud tegutsema, mis on hea tunnus Eesti arengule. Samas on üheks suureks probleemiks nooremate ja haritud inimeste väljaränne.
Kunstnik Toomas Lausma võrdleb neid kahte Eesti Vabariiki järgmiselt (Postimehes 12. veebr. 2013): Esimesele Vabariigile pani aluse rahvas juhituna … hoolivusest ja ligimese armastusest. Rahvast liitis ühistunne, tunti end ühise perena. Teisele Vabariigile pani aluse samuti rahvas, kuid seekord juhituna … indiviidi kõiksusest ja jumalaks tõstetud rahast. Ühiskonnas ollakse endasse sulgunud, toimetulek eluga on igaühe individuaalne mure.
Kas meie nõustume selle võrdlusega on igaühe enda asi, kuid usun, et tunneme ära mõlemaid pooli. See mõttelaad, mis siin kirjeldatud ja mida põgenikud tõid Eestist kaasa, on siiani säilinud meie ühiskonnas. Meie võiksime ülesandeks võtta, kuidas seda ühistunnet, hoolivust ja omaksvõtmist edasi anda.
Meie üks tähtsamatest ülesannetest on luua tugevaid sidemeid Eestiga ja eesti rahvaga, eriti nendega, kes on viimase kahekümne aasta jooksul välismaale tulnud. Neid on vaja liita meie tegevusega ja ühiskonnnaga, nendele selgitada, millise Eesti me maha jätsime, selle tõekspidamised ja tavad, mida oleme siiamaani südames hoidnud. Proovime silda ehitada kahe Vabariigi vahel, et mõlema parimad küljed oleksid väljendatud meie praeguses Vabariigis. Siis saame uhkusega ja armastusega pühitseda Eesti Vabariigi sünnipäeva veel kaua tulevikus.
Pühitseme seda, aga samal ajal tähistame ka meie enda saavutusi viimase 70 aasta jooksul. Oleme truult, armastusega, uhkusega, aga ka viha ja jonniga, alles hoidnud eesti kultuuri, eesti keelt, kasvatanud mitu generatsiooni eesti noori, ja pidanud pikka ja rasket välisvõitlust. See võitlus on nüüd teist ilmet võtnud, kuid pole veel lõppenud.
Eesti Vabariigi 95. aastapäeva puhul soovin Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides nimel Ameerika eestlastele ja ühiskondadele edu teie tegevuses, pidades meeles, et meie ühine eesmärk on eestluse säilitamine ja Eesti Vabariigi õitseng ning julgeolek.
Parimate tervitustega,
Marju Rink-Abel,
ERKÜ esimees
