Väliseestlaste hulgas on väga suurt pahameelt tekitanud uue Okupatsioonide Muuseumi juhatuse otsus muuta muuseumi nime.
Vabadusvõitleja Enn Tarto oli algusest saadik seotud muuseumi ettevalmistustega ning on kursis selle käekäiguga. Hr. Tarto on Eestis ajakirjanduses oma arvamust avaldanud, kuid osa meie lehe lugejatest, kes ei kasuta internetti, ei ole kindlasti tutvunud tema seisukohaga.
Vaba Eesti Sõna pöördus hr. Tarto poole palvega, et ta jagaks meie lugejaskonnaga oma teadmisi muuseumi rajamisest ja oma arvamust selle muutmisest.
Priit Parming
Austatud härra Priit Parming!
Vastan võimaluste piires Sinu esitatud küsimustele.
Kakskümmend aastat tagasi kohtusime härra Vello Karuksiga. Olime minu abikaasa Piretiga isegi nende pere juures mitu ööd. Muidugi arutasime temaga võimaliku muuseumi asutamist Tallinnasse.
Härra Karuksi jaoks oli endastmõistetav tõsiasi, et 1940. aastal NSV Liit okupeeris ja annekteeris Eesti Vabariigi. Venemaaga ja venemeelsetega, kes ütlevad, et mingit okupatsiooni ei olnud, käib vaidlus tänapäevani
Tookord ja mõningal määral ka tänapäeval vaieldakse, kas praegune Eesti Vabariik on õigusliku järjepidevuse alusel taastatud riik või Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud uus riik.
Me olime Vello Karuksiga ühel meelel, et „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta”. Leidsime, et Tallinnasse oleks vaja võimalikult kesklinna lähedale okupatsioonide muuseumi. Just okupatsioonide mitmuses, sest kui ühed arvavad, et NSV Liidu okupatsiooni ei olnud, siis mõned teised jälle väidavad, et Saksa riigi okupatsiooni ei olnud.
Minu arusaamise järgi sai muuseum alguse sellega, et 1998. aastal asutati Kistler-Ritso Eesti SA.
Mäletatavasti oli selle asutajaks proua Olga Kistler-Ritso, nõukogusse kuulusid Olga Kistler-Ritso, Mark Romman ja kogu ürituse mänedzer oli Vello Karuks.
Teatavasti rahastas 1998-2003 hoone rajamist ja sisustamist Kistler-Ritso Fond umbes 2,5 miljoni euroga. See olevat olnud kingitus Eestile, misjärel pidanuks Eesti riik muuseumi haldamise üle võtma.
Muuseumi kogudesse on eestlased annetanud poliitilise värvinguga dokumente, fotosid, mälestusesemeid. Kaitseotstarbeline maa kuulub Eesti Kaitseliidule, mis on 50 aastaks kasutamisõiguse alusel antud Okupatsioonide ja Vabadusvõitluse muuseumi rajamiseks.
Olukord muutus 2003. aastal, pärast muuseumi avamist, kui muuseumi asus rahastama ka Kultuuriministeerium. Aastatel 2003-2014 on muuseum saanud Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi (Eesti maksumaksja!) kaudu ca 1,6 milj. eurot.
Okupatsioonide all kannatasid sajad tuhanded isikud, kümned tuhanded inimesed hukkusid. Muuseum rajati selleks, et anda ja koguda informatsiooni okupatsioonide kohta. Tõepärane informatsioon mineviku kohta on vajalik, et Eesti riik ja rahvas jääksid püsima.
Muuseumi rajamisel oli takistuseks maa küsimus. Olin tookord Eesti Kaitseliidus autoriteetne isik ja aitasin kaasa, et Eesti Kaitseliit eraldaks Okupatsioonide Muuseumile maa oma peahoone kõrval 50 aastaks.
Olen kategooriliselt vastu Okupatsioonide Muuseumi nime muutmisele.
See on järeleandmine Venemaale ja Kremli ees pugejatele. Kremli võimuritele ei meeldi natsismi- ja kommunismikuritegude võrdsustamine.
Okupatsioonide muuseumis on algusest peale olnud Leonhard Lapini installatsioon „Vedur”, mis sümboliseerib natsismi ja kommunismi inimsusevastaste kuritegude võrdväärsust.
Hiljuti aga teatati mulle, et Okupatsioonide muuseumi likvideerijad on selle kuju peasaalist ära viinud. See on minu ja paljude represseeritutele mõnitamine, kes ise või kelle sugulased olid okupatsioonide otsesed ohvrid.
Eesti Vabariik käitugu riigina. NATO ja Euroopa Liidu liikmena peame taotlema NATO reaalset kohalolekut Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas.
Eesti ei tohi loobuda õigusliku järjepidevuse kontseptsioonist ei välis- ega sisepoliitikas. Me ei tohi loobuda Tartu rahulepingust, mis on meie riigi sünnitunnistus. Pean ohtlikuks sellist arusaama, et Tartu rahuleping ja õiguslik järjepidevus on justkui üksnes vanema põlvkonna esindajate probleem. Ning ma ei saa aru, kust võetakse mõte, et „Okupatsioonide teema ei kõneta enam tänapäeva noori“. Minu arvates on noored tohutult uudishimulikud ja õppimisvõimelised. Mulle on just mulje jäänud, et noori huvitab sisuline informatsioon ja nad tahavad tundma õppida ehtsaid asju.
Austatud härra Priit Parming!
Ma ei hakka praegu kogu lähiajalugu ümber kirjutama. Aga kordan veelkord – hääletu alistumine on mõttetu.
Mul on hea meel, et paljud väliseestlased on Kremli pilli järgi tantsimise vastu. Pean silmas ülemaailmalise Eesti Kesknõukogu artiklit, mis ilmus Vaba Eesti Sõnas nr 15 (2016), kus puudutati Okupatsioonide muuseumi nime muutmist Vabamuks.
Eesti Muinsuskaitse Selts otsustas tänavuse Karuteene medali anda Okupatsioonide Muuseumi „Vabamuks” ümbernimetamise ning muuseumi kontseptsiooni hägustamise algatajatele ja propageerijatele.
Aidaku Jumal meid, Eesti riiki ja eesti rahvast kogu maailmas!
Lugupidamisega
Enn Tarto
Tartus, aprillikuus 2016