Inimeste nahk kihab silmale nähtamatutest bakteritest ja teistest mikroorganismidest. Vähemalt sama palju leidub sellel ka mikroorganisme nakatavaid viirusosakesi – 16 terve katsealuse nahalt kogutud proove uurinud teadlased leiavad nüüd, et neist umbes 95 protsenti on jäänud seni kirjeldamata.
Eelnevaid analoogseid katseid tumeda viirusrikkuse kaardistamiseks on saatnud tehnilised raskused. Viiruste pärilikkusainet leidub nahal võrreldes bakterite ja inimeste enda DNA-ga imevähe. Samuti on eelnevad katsed põhinenud suuresti võrdlustel juba olemasolevate andmebaasidega, milles kirjeldatakse juba teada-tuntud viiruseid.
Värskes töös isoleerisid Pennsylvania ülikooli teadlased eesotsas Elizabeth Grice’iga kogutud proovidest kõik viirusi meenutavad osakesed ja seega ka võimalikult palju viirustele omast pärilikkusainet. Proovide võtmise järel tampoonidele sattunud pärilikkusaine tuvastamiseks uuriti ka vatitupse, mis polnud kordagi inimeste nahka puutunud.
Töörühm leidis, et viiruste mitmekesisus sõltus suuresti sellest, kust proove koguti. Näiteks niiskemates paikades nagu kaenla all ja nabaaugus leidus erinevaid viirusi rohkem.
Ligikaudu 95 protsenti isoleeritud viiruste pärilikkusmaterjalist polnud varem teaduslikult kirjeldatud. Tuvastatavatest ja inimesi nakatada suutvatest viirustest leiti kõige sagedamini inimeste papilloomviirust. Hoopis rohkem leidus aga nahal faage, ainult baktereid nakatavaid viirusi.
Järgmise sammuna plaanib Grice kolleegidega töö käigus loodud alusraamistiku aluseks võttes uurida, kuidas mõjutavad viiruste liigilist koosseisu ravimite tarvitamine ja kiirgus.
Nahal elavad viirused mõjutavad kaudselt inimeste nahapinnal elavate bakterite liigilist koosseisu ja selle kaudu omakorda ka inimeste enda tervist.
Uurimus ilmus ajakirjas mBIO.
