Kui mõte hoolikalt sõnadesse seada ja kaunilt piltlikult esitada, näiteks sinise värvipliiatsiga püüdlikes kirjatähtedes, võib keel jõuda veelgi sügavamale hinge. Foto: Riina Kindlam
Seda ilusat lihtsat lauset imetlesin kolm aastat tagasi Tallinna Waldorfkooli seinal, kui mu laps parasjagu seal eelkoolitunnis oli ja ma ei ole siiani seda unustanud – kuidas see oma lihtsuses ja selguses mõjus. Otsisin selle oma fotopangast üles emakeelepäeva eel ja jagasin ülemaailmsete tuttavatega internetisuhtluses (sotsiaalmeedias, nagu öeldakse).
Teiste seas reageeris 30-ndates eluaastates Torontos sündinud neiu, kirjutades: “Eesti keel on NII ilus keel! Lause on nagu luule, kus sõnad voolavad üle keele nii sujuvalt.” Ta küsis, kas võib seda ka oma taustafotona kasutada. Sellised hetked, kui nii igatsevalt ja imetlevalt ühte keelde suhtutakse, on paljuütlevad. Eriti veel, kui seda teeb noor inimene, kes on selle keele osaliseks saanud kaugel, väljaspool Eestit sündinud emalt ja kodumaalt põgenenud vanavanematelt. Sealt see igatsus. Miks nii lihtne asi, mis sulle nii tähtis, on nii raskesti kättesaadav?! Tegelikult see pole, kui rääkida iseendaga… või avada ülemaailmsed satelliitide abil edastatud suhtluskanalid.
Ja imetlus – sest armastus keele vastu on päritav. Nende lihtsate sõnade taga on tegelikult kogu sinu minevik. See on nagu värav ja kui sa selle avad, siis sealt voolavad vastu sinu pere, esivanemad ja nende tegemised – elu, mida elati selles keeles ning millest sina olid osaline, kuid mida enam sellise, elujõulisena, kaugetes kohtades enam palju igapäevaselt ei koge.
Selle fotol oleva lause ümber oli seinal teisigi mõjuvalt laste käe läbi elusaks tehtud lauseid nagu: “Tuul sasib puude latvu” (kõrval oli lihtne puu, oksad taeva poole sirgu); “Lookleb läbi metsade” ja “Vaid oma hingepõhjas” – nende kolme sõna puhul oli iga järgnev eelmisest madalam. “Hingepõhjas” oli kõhuga vastu paberi alumist serva. Sõnadesse ja nendes olevasse väesse oli tunnetuslikult suhtutud ja välja võluti mitte ainult lause, vaid pilt, tunne, mälestus, rännak.
14. märtsil, Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, oli 21. aasta, kui Eestis peeti emakeelepäeva ja e-etteütlust korraldati Vikerraadio vahendusel kümnendat aastat. Kas pole uskumatu, et ühes väikses riigis, ühel erilisel, keelele kummardust tehtaval päeval, istuvad 5881+ inimest kell 10.30 kuskil vaikselt paigal ja kuulates läbi raadio (või selle internetilehekülge) otse-eetris loetavat etteütlust, panevad oma õigekeelsusteadmisi proovile. 5881 inimest toksisid etteütlusteksti internetis Vikerraadio kodulehel olevasse lahtrisse ja vajutasid “SAADA”(see oli rekordarv osalejaid.) Aga neid, nagu mu ämm, kes köögilaua taga seda suvalisele paberilehele kirjutas ja pärast küsimusi tekitavate kohtade üle teistega telefoni teel arutas, oli tuhandetes veel – vanemad inimesed, kes ei püüa pidevalt elektroonilisi, vaid muid olulisi signaale õhust, näiteks kevade tuleku märke.
Tänavune e-etteütluse tekst on teie ees. Nii tore on lasta teistel seda ette lugeda ja ennast proovile panna (ka kirjavahemärgid!). Kui soovite etteütlust proovida, jätke siinkohal praegu lugemine pooleli, muidu näete juba õiget kirjapilti! Pärast kontrollige üle.
Piki tänavaid kooli poole rulluisutava Liisa, 8.b klassi parima kikkpoksija kuularites tümpsub „Mets neidude vahel“, laul, mida ta esitab lastekooriga juulikuus noorte laulu- ja tantsupeol „Mina jään”. Olgugi et rekajuht Hane tee ja Kuke allee ristmikul sebra ees kinni peab, seisatab tüdrukki korraks. Osavalt trikirattal siksakitades vurab mööda klassivend Juhan, kelle tohutu suures plüüsist kotis on peale akutrelli, tušipoti ja huulepalsami mitu viilu tšillikastmega pitsat. „Oota, Juhan!” hõikab Liisa talle järele.
Lõpuks küsiti, kas viimase sõnana oleks õige “järele” või “järgi”? Tuli valida.
Mul oli ühtkokku 9 viga, aga ma ei piilunud ka ühtegi abivahendit! Tänavu oli sihilikult palju võõrsõnu, et proovile panna teadmisi nende õigest eestikeelsest kirjapildist. Võõrsõnade seletusi: rekajuht – reka (rekka) on tulnud soome keelest ja tähendab järelhaagisega veokit, kuularid on kõrvaklapid, millest kuulad, sebra on hüüdnimi autoteel olevale triibulisele jalakäijate ülekäigurajale, akutrell on aku jõul töötav trell / trellpuur (drill) versus käsiti keerutav puur.
Elagu elukestev õpe ja kõlagu eesti keel ülemaailmselt!
Riina Kindlam,
Tallinn