Arved Plaks
Ma pole nii palju huvitavat me ajalehest varem leidnud kui just saabunud numbrist. (#16). Palju mõtlemapanevat, palju õpetlikku – midagi, mida isegi minu vanuses saan rakendada. Näiteks, kuidas kergemini magama saada. Oli palju eestikeelseid sõnu, mida ma ei tundnud ära, kuid sain siiski mõttest aru.
Muuhulgas kirjutati Toimetaja veerus „Miks me kodud on täis mõttetut kraami, mida me kunagi ei kasuta?“
Tekib küsimus, et miks hoian kastide viisi materjali, kuidas osalesin esimeste turbiiniga varustatud helikopterite arendamisel, kuidas juhtisin esimest jõujaamadele optimeeritud tuulikutearendust (paralleelselt GE-ga, NASA ülesandel), ja raketibaaside plaanimist.
Seda seni, kuni avastati, et venelased pole nii hullud vaenlased kui arvasime, ja polnud vaja rakette peita rongidele, veokitele või maa alla. Boeing pakkus selle järel mulle tööd kosmose jaama arendamisel, mis tõi mind Houstoni.
Kõik need paberid ja raportid olid 37 suures kastis erru minekust saadik. Nüüd on neid kaste vähemaks jäänud, sest elades mere servas, oli igal aastal uputusi, mis ulatusid mu garaažini, kus need kastid olid. Seega iga uputuse järel viskasin alumise, märjaks saanud kihi kastidest ära. Ikka on veel kolmveerand kaste alles – mu nüüdses kodus pole uputusi. Küsimus, miks neid hoian praeguses vanuses?
Kuna AIAA (American Instituute of Aeronautics and Astronautics) andis mulle „Associate Fellow“ kraadi, kui erru läksin, ja sellel kevadel kinnitas mulle “emeerituse” kraadi, vast oleks mul veel lubatud aega sihtida millegi täide viimiseks.
Olen 86 aastat vana ja minu vanusekategoorias on 20% rahvast. Nendest, kes selles vanuste kategoorias on ja saavad koroonaviiruse, sureb 14.6%. Igaks juhuks pesen hoolikalt käsi.
Olen tänulik, et Vaba Eesti Sõna on minu artikleid kasutanud ja sellega seoses tunnen, et olen ikka veel seotud meie kahaneva eestlasperega Ameerikas.
Arved Plaks,
Texases
