Kevad on saabunud. Külm, kuid siiski päikesepaisteline. Enamasti ma hoidun maalt Tallinna sõitmisest, Tartu on viimane piir, kuhu ma jõuda soovin, sest kõik, mis ma vajan, saan ma tänapäeval kätte Võrust. Oli aeg, mil see Võruga nii ei olnud. Helilegi meeldib Võrus šopata, sest siin on veel müügil need asjad, mis Tallinnas on juba ammu poelettidelt kadunud.
13. aprillil pidin ma panema selga oma paremad riided ja suunduma hommikul kell 7 Võru bussijaama, et sealt Lux Expressiga sõita Tallinna. Minu naisevend Väino Puura ja tema armas abikaasa Sirje olid mind kutsunud oma elulooraamatu esitlusele Apollo raamatupoes Solarise keskuses. Kui Väino mulle helistas ja ütles, et kutse tuleb, oli mul selle üle väga hea meel. Kutse tekst oli: “Neljapäeval, 13. Aprillil kell 16.30 toimub Solarise Apollos raamatu “Sirje ja Väino Puura. Elu nagu operett” esitlus. Ooperi- ja operetisolistid elavad läbi üha uusi muinasjutte, nad on printsessid ja krahvid, armastajad ja abiellujad, nad kümblevad rambivalguses ja publiku tähelepanus … kuni langeb eesriie ja selleks õhtuks on etendus lõppenud. Ent mis toimub kangelaste elus teispool eesriiet?
Kohtumiseni Solarise Apollos!”
Estonia teatri kauaaegsete tippsolistide Väino ja Sirje Puura saatused põimusid tihedalt alates esmakohtumisest Tartu muusikakoolis. Tihti särasid sopran ja bariton peaosades samades lavastustes, avardasid silmaringi ühistel kontserdireisidel kogu maailmas, lavatöö kõrvalt kasvatasid lapsi ning ehitasid kodumaja honoraride eest, mis teenitud kahe paari häälepaeltega.
Järgnev katkend pärineb uuest elulooraamatust „Elu nagu operett. Sirje ja Väino Puura“: Lilled, austajad, imetlevad pilgud … Kuidas on Väino ja Sirje suutnud õnnelikult kokku jääda, hoolimata ahvatlustest, mida elu on nende teele paisanud?
Sirje: „Kui sa oled noor ja kena 190-sentimeetrine mees, siis muidugi on su ümber neide, kes toovad lilli või tiirlevad niisama. See käib laulja elukutse juurde.“
Väino: „Kui sa suudad ühe naisega koos elada kümme aastat, siis miks peaks järgmised kümme elama teise naisega?“( Naerdes) „Olgem nüüd ausad, mis seal ikka nii väga erinevat on!“
Sirje: (naerda sillerdades) „Lollakas!!!“
Väino: „Üks naine on ehk veidi pikem, teine lühem.“ (Paipoisiliku muigega) „Aga Sirje ütles, et voodis on kõik ühepikkused. Laulja eriala on füüsiliselt ja vaimselt küllaltki raske. Ooperilauljate seas ei ole eriti lahkuminejaid ja naistevahetajaid.“
Kui koputasin Eesti säravaima solistipaari Sirje ja Väino Puura koduuksele, et neist raamatut kirjutada, siis ei õnnestunud mul hetkekski näha kõrki ilmet, mossis nägu või ülalt alla suhtumist.
Kuulasin neid ja imestasin – mõelda vaid, kui vaheldusrikas võib olla artistide elu! Ägedad rollid, kontserdireisid üle maailma, kaks andekat last, pidu ja glamuur – ent ka härmatis toanurgas ja lutikatest kubisev hotellivoodi.
Rohkem kui 40 aastat abielus olnud Puurade elu ja töö on lahutamatult ühte põimunud.
Selle raamatu kaante vahel pulbitsebki nende elu nagu operett, nii siin- kui ka sealpool eesriiet. Südamest südamesse jagatud. Bravo!
Evelin Kivimaa,
raamatu autor
Raamatuesitlus oli väga meeleolukas. Oli tore saada kokku Heli muusikaõpetajatega ja sõpradega, elada kaasa Väinole ja Sirjele, kohtuda nende armsa tütre Annikaga, kes elab praegu Inglismaal, ning ajada juttu nende poja Renega, kes just saabus tagasi USA-st ja kes on Eesti tuntumaid klahvpillimängijaid.
Pärast raamatu esitlust otsustas Heli, et ta tuleb ülestõusmispühade nädalavahetuseks maale, et alustada siin kevadtöödega. Minagi olen juba koristamistöödega algust teinud. Koristasin kasvuhoone eelmise aasta tomatitaimedest ja muust prahist. Täiesti juhuslikult ei tööta kumbki meie tolmuimejatest, nii et ma ei pea sel nädalavahetusel muretsema selle pärast, et peaksin katkestama pillimängu, kui mul kitarri või klaveri mängimise tuju peale tuleb.
Peale tõsiasja, et ma olin sunnitud Võrust ostma Helile uue tolmuimeja, oli kogu möödunud nädal väga meeldiv.
Viido Polikarpus
