Jaan Tammsalu, Tallinna Jaani kiriku õpetaja
Jaan Tammsalu. Jaani kiriku Facebooki leht
Hiljuti juhtus minu jaoks midagi vahvat. Olime koos ühe seltskonnaga, osad sirutasid tulles käe, mõned keerasid küünarnuki ette.
Üks arst oli ääretult ettevaatlik, tervitas meid kõiki küünarnukiga ja kostitas ka viimase tõenduspõhise teadusinfoga, et süljepritsmed võivat lausa kuue meetri kaugusele lennata – see tähendab, et inimeste vahel peaks olema kuus meetrit tühja maad, mitte kaks.
Ta rääkis veel muudki, mis kogu aeg küttis põhjendust, miks peaks eemale hoidma ja väga ettevaatlik olema.
Seejärel tuli mu ettekanne. Tundus, et see meeldis arstile väga.
Pärast ettekannet tuli ta mu juurde, unustas kõik, mida oli varem rääkinud, võttis mul kahe käega kaela ümbert kinni, pani põse vastu mu põske ja tänas mind.
Tõeline vabanemine, emotsiooni pealt tehtud liigutus – võib-olla kahetseb ta seda siiamaani ja on juba lasknud endale teha kolm koroonaproovi.
Aga ma nägin, kuidas olukord muutub, kui inimeses vallandub õnnelik ja hooliv olek, positiivne emotsioon.
Meid on väga palju hirmutatud.
Erinevad ajakirjandus-väljaanded trumpavad üksteist selles üle.
Positiivsetest koroonatestidest teatamine on tänapäeval populaarsem kui ilmateade.
Kui palju inimesi on kusagil surnud, kui paljud on sunnitud hingamisel … Kui Eestis pole ühtegi, siis kusagil on tuhandeid ja siis räägitaksegi nendest.
Aga tasapisi on hakatud rääkima ka sellest, et paljud inimesed ja nende lähedased on nii ära hirmutatud, et on jäänud üksi.
Lähedased on saanud nüüd väga hea põhjenduse, miks mitte minna oma vanakeste juurde.
Kas me peame laskma end ära hirmutada? Kas me tõesti arvame, et inimene, kes tuleb kirikusse ja köhatab, on SEE inimene, kes nakatab meid ilmtingimata koroonasse?
Või võib sügisel kosta kuskilt ka mõni muu köhatus, millel ei ole „krooni“ peas? Koroona on ju ‘kroon’ …
Kas me peame kogu aeg vaatama, kellel võiks meie läheduses olla kroon peas?
Kui kuue meetri kaugusele levib laulmisel või valjusti rääkimisel süljepritse, millel võib „kroon“ peas olla, siis me peaksime kodus olema, ukse kõvasti kinni panema, peaksime hakkama taas kõiki toiduaineid, mis meile koduukse taha tuuakse, desinfitseerima, peaksime oma kodu pidevalt desinfitseerima, me peaksime lihtsalt lolliks minema. Me EI PEAKS.
Me võiksime elada, olla ettevaatlikud, aga mitte hirmunud.
Hirm on maailmas põhjustanud palju enam kurja, halba ja surma kui paljud teised asjad ja haigused.
Kordan üht vana jutustust: murelik munk kohtab linnatänaval vikatiga venda, kes ütleb, et ta on katk ja on vaatamata munga palvetele sellest linnast endaga viinud sada inimest.
Munk ütleb, et linnas on surnud kolmsada. Katk vastab irvitades, et ülejäänud kakssada surid ise hirmust.
„See, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind,“ ütleb Iiob (Ii 3: 25).
Seda, mida me pidevalt endale kordame, millega pidevalt tegeleme, tõmbame endale kui magnetiga ligi.
Aga see on teooria. Kuidas hirmust lahti saada?
Piibel ütleb, et armastus ajab kartuse välja.
Nii nagu see armas inimene, suur ja tuntud arst, ei suutnud ennast tagasi hoida ning unustas kõik oma teooriad ja hirmud, kui talle midagi väga-väga meeldis, ja embas mind, põsk vastu põske, nii võib ka meiega juhtuda.
Meie hirm kaob, kui hirmuga täidetud koha täidab midagi head.
Positiivsus, armastus on meie immuunsüsteemi võimsad abimehed. Hirm viib viimasegi.
Äkki võiks valida, mida näeme, kuuleme? Äkki võiks täita oma päid imeliste ja ilusate mõtetega?
Seda, millega täita, on meie ümber niivõrd palju.
Sõitsin hiljuti läbi sügisese Eesti ja see on hämmastavalt kaunis.
Samamoodi on kaunist paljudes inimestes, raamatutes, lugudes, mida inimesed meile rääkida võiksid, kui me kuulaksime neid. Ilu on kõikjal. Mida ma soovitan?
Seda ma soovitangi, et kui sa näed, et su sees on väga palju hirmu, siis tegele asjadega, mis selle hirmu välistavad.
Meie koguduses on kauaaegne liige, kes ilma hirmuta hakkas siin omal ajal armulaual käima iga kord, kui armulaud oli kaetud – ajal, kui niimoodi veel ei käidud ja tuldi armulauale kord aastas või kord kuus.
Tema ei kartnud kedagi ja läks teiste ees, ikka ja jälle, kuni lõpuks hakkasid inimesed tema järel tulema.
See mees oli TIIT PÄDAM. Nüüd on ta Rootsis kirikuõpetaja ja kirjutas hiljaaegu Eesti Kirikus loo sellest, kuidas me vaatame siis, kui jälle öeldakse, et uuesti tuleb kirik kinni panna, armulaua jagamine ja koos palvetamine lõpetada …
Kas me ikka usume Jumalasse, koos palvetamise ja laulmise mõjusse või mõtleme, kui kaugele võib pritse lennata ja jätame tulemata?
Lahus Jumalast ei või me midagi teha. Nagu JAAK JÕERÜÜT küsib: „Kui sul ei ole Jumalat, siis mille peale sa üldse loodad, ja kui sul Ta on, siis mida sa kardad?“
Me peaksime küsima enda käest, mille üle on tõesti põhjust hirmu tunda.
Äkki selleks ongi Jumalast ja kirikust lahutatus?
Mis hirmud need on, mida meile sisendatakse, nii et me eemaldume tihtipeale nii Jumalast,
Tema armust kui ka kaasinimesest?
Siin on tõsine mõtlemiskoht.
