Pühade ja tähtpäevade algustähereeglist kirjutab Eesti Keele Instituudi leksikograaf Külli Kuusk.
Igasuguste tähtpäevade eel ikka küsitakse, mis tähega seda või teist püha tuleks kirjutada. Reegel, et tähtpäevad kirjutame eesti keeles väikese tähega, on kindlalt paigas juba pikemat aega. 1912. a J.V.Veski välja antud «Eesti kirjakeele reeglites» on selgelt kirjas järgmine: «Rahwaste, kuude, päewade ja pühade nimed kirjutatagu, nagu kõik muudki sugunimed, wäikse algtähega. Näit.: rootslane, jürikuu, mihklipäew, jõulud.»
Väiketäht ei saa kuidagi märkida seda, et nimetatud tähtpäevad on kuidagi vähem pühad.
See reegel on kenasti jõudnud ka tänasesse päeva. Õigekeelsuskäsiraamat annab algustähe eristamise jaoks hea põhimõtte: kui algustähest oleneb tähendus, on suure ja väikese algustähe vaheldamine põhjendatud. Kui lauses esineb kõrvuti Mari ja mari, siis siin eristab algustäht selgelt tähendust. Kui aga suurtähega kirjutatakse suuremaid pühasid, siis kas ülestõusmispühadel ja Ülestõusmispühadel on erinev tähendus või hoopistükkis mõju? Seda ma ei usu. Algussuurtäht võib siin tähistada kas koolis õpitu unustamist, võõrkeelte mõju või siis mõne kindla kõnelejaskonna suhtumist ehk siis austust püha sündmuse enda vastu ning kogu seda tähendust, mida see inimestele sümboliseerib. Seda, mida suurtäht sellistel puhkudel ikkagi tähistab, pole uuritud ja võib-olla on seda võimalik välja selgitada hoopis tajukatsete abil. Sellisel juhul viib see meid aga juba psühholoogia, emotsioonide ja muu keelevälise juurde.
Kui tulla tagasi suure ja väikese algustähe kirjutamise juurde, siis igati austust väärivad sellised tähtpäevad nagu emadepäev, iseseisvuspäev, emakeelepäev, vanavanematepäev, hingedepäev, jaanipäev, uusaasta, isadepäev. Väiketäht ei saa kuidagi märkida seda, et nimetatud tähtpäevad on kuidagi vähem pühad.
Suurtäht jäägu ikka tähistama seda, milleks ta on mõeldud – tähistamaks nimesid, lause algust, eristamaks tähendust. Austust ja lugupidamist saame väljendada oma sõnade ja suhtumisega ning suurtähte pole vaja liigselt siia ikkesse rakendada. Mulle meeldib keeletoimetaja Maris Jõksi rohkem kui viie aasta tagune mõte, et väiketähe kasutamine nõuab peale keeleteadmiste ka enesekindlust. Täie enesekindlusega võib usukauge inimene oma kalendrisse märkida, et kontsert toimub suurel reedel ning samamoodi saab ristirahvas kirjutada ülestõusmispühadest, säilitades sealjuures kogu pühalikkuse, mille toob sellesse aega Jeesus Kristus, mitte suurtäht.
Kokkuvõtteks:
Suurtäht jäägu tähistama nimesid, lause algust, eristamaks tähendust.
Väiketähe kasutamine nõuab peale keeleteadmiste ka enesekindlust.
Väiketäht ei saa kuidagi märkida seda, et nimetatud tähtpäevad on kuidagi vähem pühad.
Ilmus Postimehe laupäevalisas AK (Arvamus ja Kultuur) 9. aprillil 2022
