Viimase aja poliitmullistused on avanud silmi. Isiklikult olen avastanud, et paljud inimesed, keda varem pidasin mõistlikeks, on mittemõistlikud, ja vastupidi: mõned, keda pidasin asotsiaalseteks nohikuteks, saavad asjadest üsna õigesti aru, kirjutab Mihkel Mutt Postimehe Arvamusrubriigis. Ilmselt võivad paljud öelda sama – mõistagi lähtudes oma – ja minust erinevast vaatevinklist.
Näib, nagu korduks ajalugu. Nõukogude ajal ühendas meid soov taastada iseseisvus. Sellest piisas, et paljusid lahkarvamusi kinni katta. Pärast selle soovi täitumist avastasid näiteks, et olid seni pidanud täielikuks mõttekaaslaseks oma ideelist vastast kirjanduses, maailmapoliitikas, religioonis jne. Siiski valitses põhimõttelistes küsimustes koosmeel ning Eesti ülesehitamise ja Euroopaga ühinemise hoog ja lumm kestsid päris viimase ajani. Nüüd on näha, et tegelikult on pilt kirjum ja et ka meil on enamik neist suundumustest, mis mujalgi (paradoksaalselt on Eesti saanud ju normaalseks Euroopa riigiks!). Objektiivne info ühiskonnast on eduka funktsioneerimise tagatis. Iseasi, kas saadud tõde teeb õnnelikuks.
Ajakirjaniku elukutsest
Hiljuti väitsin, et Vilja Kiislerile ja Ahto Lobjakale tuleb appi minna siis, kui neid hakatakse füüsiliselt represseerima. Mart Kadastik ERRi intervjuus väitis, et siis võib olla juba hilja. Aga kas pole vastav võimalus üldse utoopiline? Siinkohal kõige sagedamini toodavad paralleelid 1920ndate Saksamaaga ei pea paika. Nii natsidel kui sotsidel olid sisuliselt privaatarmeed ja nendevahelised verised arveteõiendused avalikkuses olid igapäevased pea kogu Weimari vabariigi jooksul. EKREl pole Kodukaitsetaolist rahvamalevat ega muud «musklit».
Ei pea paika ka Eesti paralleelid Ungariga. Orbán on oma minevikult nende Laar ja Savisaar ühes isikus ning tema parteil on monopol. (Muide, Hitlerit oleks saanud peatada veel kuni 1933. aasta valimisteni, kui ülejäänud parteidel piisanuks poliitilist tarkust ja üksmeelt.) EKRE mahulisel kasvul on piirid. Ta võib korrastuda ja end kvaliteetsemaks timmida, aga palju suuremaks ta ei saa minna. Vastasel korral peaksid Reformierakonna, sotside, roheliste, Isamaa ja loomulikult Keskerakonna lojaalsed valijad värvi vahetama.
Meie elus näib nappivat ohutu heroismi võimalusi. See on üks põhjus, miks EKREt tuleb kümnekordselt demoniseerida – siis paistab võitlus tema vastu piisavalt kangelaslik. Tegelikult on EKRE materdamine praegu turvaline tegevus, kindla peale minek.
Seoses sellega tahaksin väljendada üht võibolla romantilist arusaama. Head kolleegid ajakirjanikud! Teie asi ongi elada ohtlikult! Ajakirjanikuamet on alati eeldanud kodanikujulgust. Meenutagem, kuidas «pimedal keskajal ajakirjanikke nende vaadete pärast rattal neljaks kisti» (lause koolilõpukirjandist). Tänapäeva maailmas on see karm elukutse. Mõistagi ei õigusta ma ajakirjanike represseerimist Birmas ega mujal, aga nad teavad, millele välja lähevad. Seetõttu kõlab mõni meie kannatuskarjatus natuke aadlipreililikult.
Loeme ja kuuleme iga päev, kuidas keegi (mitte tingimata ajakirjanik) raporteerib: «Süüdistan ja mõistan hukka!», «Ei saa tolereerida!» jne. Kahtlemata tuleb see vahel puhtast südamest, on niiöelda cri de cœur, aga sageli tekivad paralleelid komsomolikoosolekutega, kus mõisteti hukka lääne imperialismi, ilma et ühelgi kohalviibijaist oleks olnud sellega vähimatki isiklikku kokkupuudet. Nagu siis on nüüdki eesmärk endale puhast ankeeti kindlustada. Igaks juhuks, võibolla tahab inimene kunagi kandideerida riigiametisse või Euroopa struktuuridesse, siis on hea ette näidata, kuidas juba tookord «õige» asja eest seisti…
See mentaliteet teeb nukraks, sõltumata (rõhutan seda), millisest parteist on jutt. Oleks võinud arvata, et vabas ühiskonnas mõeldakse rohkem oma peaga ja säärased avaldused on jäänud minevikku.
Kujutlen ka, kuidas päris paljud mõni aeg tagasi kahtlesid-kõhklesid, kas mitte astuda EKREsse. Äkki on just see õige asi, tulevikupartei, millega varakult liitudes (parteipileti number!) leivatee lahti puhub? Kujutlen, kuidas paarikesed sel teemal hommikuni «padjavestlusi» pidasid. Kujutlen ka seda, kuidas mõni praegu kergendusega ohkab, et see otsustamisekarikas temast mööda läks jms.
Samuti ei saa ma lahti ühest tundest. Paljudel (rõhutan, et kindlasti mitte kõigil), kes praegu süüdistavad eesti ühiskonda «krüptofašismis», naistevihkamises ja sajas muus surmapatus ning kes ringutavad-laiutavad käsi Euroopa suunas (näete, mis meil toimub!), on kogu aeg hing Eesti peale täis olnud. Nad on olnud sisimas õnnetud, et on sündinud siia, madalale ääremaale, kaugele «päristsivilisatsioonist» ja – mis peaasi – saanud sünnist kaasa perspektiivitu keelekese. Aga säärast suhtumist ei sobinud välja näidata. Nüüd on nad saanud eeskujuliku põhjuse oma emotsioone vallandada. Suur osa neist krokodillipisaratest on tegelikult kahjurõõm.
Hing on täis ka nendel (omadel ja võõrastel) poliitikutel ja rahvusvahelistel kommentaatoritel-administraatoritel, kes on käsitlenud Eestit nagu mingit laboratooriumikultuuri või kasvulappi omaaegses näidissovhoosis. Enam pole Eesti puhas kastetilk suure küna äärel, mille pärlenduse aste on olnud ka nende endi isikliku tubliduse sertifikaat.
Kirjutasin hiljuti ise, et Eestis toimuva kajastusest rahvusvahelises meedias maalitakse tonti. Pärast 15. mai hommikusi BBC uudiseid ma seda enam ei väida. Aga oleks tõepoolest naiivne arvata, et kõik need kanalid on leidnud Eestis toimuva üles täiesti iseseisvalt, kõrvalise abita. Muide, needsamad suhtevõrgu ja mõjuvõimuga isikud, kes seni aidanud Eesti mainet üles töötada (ja au neile!), oskavad «tänamatuse» korral solvuda.
Jah, maine on muidugi oluline. Ainult et kellelegi hädas appitulek – ja see on ju meile peamine – sõltub enamasti siiski proosalisematest asjaoludest. Ungarlased, kes veel mäletavad veel 1956. aasta sügist ja Vene tanke, võivad seda kinnitada.
Kõige eelnenu taustal ootavad küllap paljud – millal siis lahti läheb?
Pean silmas rahvuslik-konservatiivse erakonna panust koalitsioonipoliitikasse nii rahvuselises kui konservatiivses mõttes. Seni pole seda ega üldse valitsemist eriti märgata, masinavärgi seadistamine kestab kaua. Ühelt poolt on see mõistetav, sest metafoorselt on koos vanaraud, plastmass ja lambavill. Teiselt poolt oli ette teada, et EKRE seisab silmitsi eksistentsiaalse dilemmaga. Tal tuleb tegutseda traditsioonilises valitsussüsteemis, aga säilitada mittetraditsioonilise erakonna kuvand, sest nii soovib tema tuumikvalijaskond. Tõsise töö ja asjaliku poliitmüttamisega seda tuumikut kaua ei hoia, nood tahavad vängemat kraami. See on enamiku võimu jagamisele pääsenud populistide paine. Ei saa olla samal ajal tribüünil ja barrikaadidel (kuigi neil on arhitektuurilist sarnasust).
Selles valguses tuleks näha EKRE sümboolseid žeste nagu presidendi portreede ja ELi lippude teisaldamine. (Viimastega seoses annan nõu. Toodagu jaanipäevaks riigikogu saali kased, ja kui need välja viiakse, pandagu ELi lipud vargsi tagasi. Nii saab nägu päästa, aga valijaskond on oma kaifi kätte saanud.) Sellesse ritta kuulub Le Peni võõrustamine (kuigi sel oli mõistagi mõlemapoolseid praktilisi eesmärke).
Samal põhjusel pole EKREl tõenäoselt midagi selle vastu, kui (välis)meedia teda materdab. Tähtis, et räägitakse – selle nimel on ta valmis ise muhku norima.
P.S. Raske, kui pole õieti kellegi poolt olla. Seetõttu – parafraseerides Juhan Viidingu luuletust – tahaksin vahelduseks olla herneste poolt, mäkrade poolt…
Mihkel Mutt, kirjanik ja kolumnist
Postimees, 15. mai 2019