“Ei ole meil veel olnud saali, kus eestlased ees ei ootaks” – ERSO Ameerika Ühendriikides 3

Järjejutu 3. osa

Michigani osariigi aukodanik ERSO ees. Ovatsioonid turnee kõige suuremas kontserdisaalis: Ann Arbori Hill Auditorium

Pärast kahte kontserti Iowa osariigis ootas meid ees reisi kõige pikem bussisõit: ühel päeval ligi 700 kilomeetrit ja järgmisel hommikul veel ligi 300 lisaks. Aga piisavate söögi- ja puhkusepeatustega kulgesid need täitsa mõnusalt. Loodus on kiirtee ääres suhteliselt üksluine ja lage. Vähesed elavnemise kohad olid siis, kui bussijuht hõikas mikrofoni, et nüüd sõidame üle Mississippi jõe ja kui puhkepeatuse ajal avastati põnev jäätisemüügimasin, mis kogu seltskonnas palju elevust tekitas.

Teekond kulges kokku neljas osariigis — Iowas, Illinoisis, Indianapolises ja lõpuks sihtpunktis Michiganis. Ann Arborisse jõudes suundusime pärast üsna nappi hotellipeatust kontserdisaali, et teha korralik kontserdieelne proov.

Ann Arbor on ülikoolilinn, mis on koduks USA suurimate hulka kuuluvale Michigani Ülikoolile. 1817. aastal asutatud Michigani Ülikool asus esimesed 20 aastat Detroitis, seejärel 1824. aastal rajatud Ann Arboris.

Ann Arbori ülikoolilinnakus asuvad mitmed teatri- ja kontserdisaalid, millest suurim on Hill Auditorium. 1913. aastal (samal ajal Estonia teatriga!) valminud kontserdisaal on nime saanud aastail 1901—1909 ülikooli regendina tegutsenud Arthur Hilli järgi. Saal õnnistati sisse Ann Arbori 20. Maifestivalil ning see on kujunenud väga mainekaks esinemiskohaks, mille laval on üles astunud kõik maailma olulisimad sümfooniaorkestrid, samuti klassikalise ja kergemuusikamaailma tipptegijad alates Leonard Bernsteinist ja Cecilia Bartolist kuni Bob Marley ja Jimmy Buffettini. Käesoleva hooaja sümfooniakontsertide reas on ERSO kõrvuti New Yorgi Filharmoonikute ja Hiina NCPA (Beijing) sümfooniaorkestriga, nädala pärast on Hilli auditooriumi laval maailmakuulus viiuldaja Joshua Bell. “Kõik, kes siin esinevad, tahavad väga tagasi tulla,” kommenteeris Hilli auditooriumi populaarsust esinejate hulgas saali programmidirektor Michael Kondžiolka.

Lisaks valmimisaastale on Hilli auditooriumi ja Estonia konserdisaali ühiseks nimetajaks ka kitsavõitu lavatagune olustik — ahtakesed koridorid ja väikesed ruumid nii esinejatele kui personalile. Näha võis isegi üht oma pisikese tööruumi põrandal istudes einet võtvat helitehnikut, miniatuurne oli ka orkestri kohvinurk. Aga tõesti — ruumi rohkem ei olnudki.

Silma jäi põnev transpordiuks, mis asus otse töötajate välisukse kõrval ja väga lava lähedal. Sinna sai tagurdada reka järelhaagise ning kõik instrumendid ja riidestanged ilma suurema vaevata maha laadida.

Kuid saal on siin Estonia kontserdisaali omast väga erinev. Laias ja avaras Hill Auditoriumis on 3538 istekohta, mis on neli korda rohkem kui Estonia kontserdisaalis. Kui vaadata orkestrit siinsetel suurtel Ameerika kontserdilavadel, siis tundub kodune Estonia kontserdisaali kitsuke lava eriti väikese ja kokkusurutuna. Nii orkestrantide kui ka publiku vaatevinklist on siinsed laiad ja avarad asetused kindlasti paremad kui kodune kitsas ja pigem lavasügavusse ulatuv lava.

Ann Arboris tegutseb ka Ann Arbori sümfooniaorkester, mille kodusaaliks on Michigani Teater ning dirigendiks on alates 2000. aastast Iisraelis sündinud Arie Lipsky. Michigani regiooni suurim ja olulisim on aga 1887. aastal asutatud Detroiti sümfooniaorkester, mis kuulub Ameerika pikima ajalooga orkestrite hulka. (New York Philharmonic on asutatud 1842, Boston Symphony Orchestra 1881, Chicago, Clevelandi ja Philadelphia orkestrid on juba nooremad). Meenutusena olgu öeldud, et aastail 1990—2005 oli Detroiti SO peadirigendiks Neeme Järvi. Detroiti sümfooniaorkestri kodusaal Detroit Music Hall asub Ann Arborist vaid ühe tunni autosõidu kaugusel. Neeme Järvi peadirigendiperiood oli Detroiti orkestri üks hiilgeaegu – tõusis orkestri tase, kasvas publikuarv, plaadistuste kvaliteet ja arv ning rahvusvaheliste turneede hulk. Järvi on orkestri ajaloos oma peadirigendiaja pikkuselt teisel kohal. 1998. aastal käis Neeme Järvi Detroiti SOga orkestri esimesel Jaapani-turneel ning samal aastal käis ta Detroiti orkestriga ka Euroopa-turneel, mille lõppkontsert toimus Tallinnas.

Ann Arbori imekaunis ja suurepärase akustikaga Hilli Auditoorium, mis oli ühtlasi ERSO turnee kõige suurem saal, oli kontserdi alguseks publikust tulvil. Tulise aplausi ja rõõmsate hõigetega tervitati Neeme Järvit juba kontserdi alguses. Neeme Järvi on Michigani osariigi aukodanik ja Ann Arboris asuva Michigani Ülikooli audoktor, ilmselgelt on ta siinkandis täiesti oma inimene, keda armastatakse ja oodatakse. On suur rõõm ja au, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva turneel esitleb ta siinsele publikule Eesti esindusorkestrit ja eesti muusikat.

Ka Hilli auditooriumi programmidirektor Michael Kondžiolka, kes on Neeme Järviga aastakümneid koostööd teinud, mainis intervjuus, kui hea meel neil on, et Neeme Järvi on nii kaua olnud Michiganiga seotud. “Mul on suur au tunda teda mitte ainult kui artisti, vaid ka kui Eesti kultuuri saadikut. Inimesed on Facebookis palju kirjutanud, et nad ootavad väga tänast kontserti ja taaskohtumist Neeme Järviga ning igatsevad taga vanu aegu. Ta on USAs väga oluline Eesti kultuuri saadik.”

Kontserti oli kuulama tulnud ka Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides Lauri Lepik (fotol keskel koos maestro Neeme Järvi ja ERSO juhatuse liikme Kristjan Hallikuga). Vaheajal Klassikaraadiole antud intervjuus mainis ta ERSO kontserditurnee tähtsust Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul Ameerikas korraldatavate ürituste reas ning tundis heameelt tulise vastuvõtu üle, mis Neeme Järvile ja Eesti esindusorkestrile Ann Arboris osaks sai.

Eesti muusikast olid kavas avaloona kõlanud Elleri “Kodumaine viis” ja pärast vaheaega Tubina viies sümfoonia — väärikad teosed, millega Eestit Ameerikas tutvustada.

Brahmsi 1. Klaverikontserdis astus taas orkestri ette pianist Garrick Ohlsson, kes lisaks lummavale klaverimängule oli ka jutukas ja humoorikas vestluspartner. Ta meenutas oma esimesi kohtumisi Neeme Järviga 1990. aastate alguses Detroitis, ühiseid USA turneesid nii Detroiti kui Bostoni orkestriga ning tõdes, et nad on väga palju koos esinenud, kuigi viimastel aastatel kahjuks mitte. Ta mainis ka, et Neeme Järvi oli talle kohe esimesel kohtumisel selgeks teinud, et dirigent ja solist ei pea omavahel muusikast rääkima, suhtlus toimugu pigem muusika vahendusel. “Ta on tõeline meister orkestri alal, tehniline meister. Ta näitab, kuidas mängida, mitte ei räägi. Ta ei ole selline, kes fikseerib ühe esitusviisi. Ta jätab alles vabaduse ja spontaansuse. Selline lähenemine hoiab esitused värsked. Ja muidugi on tal väga hea huumorimeel. Ning talle meeldib üllatada,” iseloomustas Ohlsson Neeme Järvit ja tema töömeetodeid.

Loomulikult plaksutati pianistilt ka Ann Arboris välja lisapala, milleks ta seekord esitas Rahmaninovi prelüüdi cis-moll. Aitäh Garrick Ohlssonile väga inspireerivate esituste eest!

Kontserdi uhkeks kulminatsiooniks oli Tubina viies. Neeme Järvi, kes on seda teost üle maailma paljudes kohtades ja eri orkestrtega esitanud, rääkis pärast kontserti, et alles nüüd, vanemas eas, on ta leidnud aega sellesse teosesse erilise põhjalikkusega süveneda ja hakanud seda täiesti uue pilguga vaatama. Ameerika publiku vaimustus, mida väljendati püsti seistes, aplodeerides ja braavo karjudes, oli väga üksmeelne. See väljendus ka paljude inimeste soovis osta endale pärast kontserti koju kaasa just selle Tubina sümfooniaga CD.

Pärast Tubina sõjakogemustest ja kodumaaigatsusest kantud viiendat mõjus Sibeliuse “Andante festivo” — Neeme Järvi üks vaieldamatuid lemmiklisalugusid — eriti helge ja hinge ülendavana koodana.

Kontserdile oli tulnud ka paarkümmend Michigani osariigis elavat väliseestlast, kes ERSO ja Neeme Järvi kontserdile kaasa elasid ning pärast kontserti esinejaid tervitama tulid. Ei ole meil veel olnud sadamat ehk saali, kus eestlased ees ei ootaks.

blog.erso.ee

Järgneb