Võrgukommentaare lugedes jääb mulje nagu oleks Eestist lahkumine kodumaa reetmine. Seda on pahaks pandud neile, kes põgenesid 1944. aastal uue okupatsiooni eest. Jääb mulje, nagu oleks pidanud isegi naised ja lapsed jääma kohale ja võitlema viimase veretilgani või laskma end viia Siberisse. See on nagu kaja sovetiajast, kus loeti reeturiteks kõiki, kes katsusid pääseda tolleaegse võimu haardest, kas välisreisidel valvureid ninapidi vedades või mõnda auku raudeesriides leides.
Selmet tunda rõõmu selle, et nii paljudel õnnestus pääseda vabasse maailma, kus nad tihti oma ainukese varaga: kaks kätt ja hea mõistus, said läbi lüüa ja olla vastukaaluks propagandale õnnelikust elust raudeesriide taga. Mõned eriti kibestunud kommenteerijad ei kohku tagasi väitmast, et põgenikud tegelikult olid alatud röövlid ja vargad, kes lasid jalga omastatud saagiga.
Põgenikud ei mänginud mingit osa Lääne kriminaalstatistikas. Seda tegid pärast taas-vabanemist ja piiride avanemist välismaale siirdunud sovetiaja väljaõppega kuritegelikud elemendid, kelle eest veel praegugi siin hoiatatakse. Neid tasakaalustavad siiski paljud korralikud eestlased, kes täiendavad välismaal oma haridust, samuti on siirdunud otsima tööd ja paremat palka.
Väljaränd on alati olnud tavaline nähe, mitte ainult majanduslikel põhjustel, vaid ka huvist tundma õppida teisi maid ja rahvaid ning kasutada uusi võimalusi. Majanduslik kitsikus on viinud paljud Ameerikasse, välja rännati ka vana Eesti Vabariigi ajal. Tänapäeva väljaränd mõjub eriti valuliselt demograafilistel põhjustel. Tuleb sellega arvestada, et osa lahkunutest pöördub tagasi ainult sünnimaa külastamiseks.Nende tagasipöördumise võimalused on aga suuremad kui olid pagulastel.
Endiste pagulaste vanem põlvkond on lahkumas. Eestlust viib veel edasi osa teisest põlvkonnast, kuna kolmas jääb enamikus ainult eesti juurtega põlvkonnaks. See on loomulik areng. Välismaisele eestlaskonnale on aga tulnud juurde värsket verd, nimelt välismaale haridust täiendama ja tööd otsima siirdunud nooremad eestlased, kes tihti hoiavad omavahel kokku ja hoolitsevad Eesti traditsioonide säilimise ja lastele keeleõppe eest.
Välismaale siirdunud noored eestlased võtavad Eesti meedias vahetevahel sõna, aga neile ei saa osaks palju arusaamist. Mõnikord kirjutavad ka välismaa eestlasi külastavad uurijad, kes teevad seda asjalikumalt. Viimati kirjutas sellel teemal kirjanik Andrus Kivirähk, kelle sümpaatsed laiahaardelised kirjanduslikult vormitud mõtted väärivad tsiteerimist. Ta kirjutab muuseas (Eesti Päevaleht 15.01.): „Nagu teada, on ajalugu ikka armastanud eestlasi mööda ilma laiali pillutada. Ning kui ajalugu parajasti puhkabki, siis lähevad nad ise – seiklema, õnne või paremat nina-esist otsima, kuidas keegi. Ainult rangelt valvatud riigipiir ja kangelaslik Punaarmee suutsid mõnda aega eesti rahvast kodus hoida. Aga niipea kui Eesti taasiseseisvus, pandi hõlmad jälle vöö vahele. Seetõttu ei leia vist varsti enam ilmas maad, kus poleks end sisse seadnud elujõuline eesti kogukond. Mis omakorda tähendab, et kui Artur Rinne sõitis veel ringi mööda Eestimaa kolhoose, siis tänapäeva kunstimeistrid võivad sõita ringi mööda maailma erinevate riikide Eesti Maju. Viimaks võõrsil elavaile rahvuskaaslastele külakosti, nii nagu Jaroslavli kunstiansamblid viisid seda eesti sõduritele Nõukogude armees.“
Ta jätkab: „Möödunud aastal (…) külastasin mina isiklikult Londonit, Münchenit, Kopenhaagenit ja Helsingit – ja kõikjal ootasid mind ees eestlased. Muud keelt peale eesti keele läks vaja vaid kõrtsis õlle tellimiseks. Eestlased katavad maailma otsekui mingi silmale nähtamatu ämblikuvõrk, nad on just nagu üks suur salaordu, mis tasahilju aina uusi positsioone hõivab. Eestlased pole nagu hiinlased, kes levivad otsekui kiiresti laiali voolav tindiplekk. Nad ei moodusta omaette linnaosi, aga ometi on nad kõikjal olemas ja ootavad sind ees, kuhu sa ka ei läheks. See on nagu mingi hästi korraldatud vandenõu, mille olemasolust lihtsameelsed põliselanikud midagi ei aima. Olen välismaal elavate eesti lastega kohtudes alati rääkinud, et teil on olemas oma salaelu ja oma salakeel, milles te saate lugeda salaraamatuid, millest teie koolikaaslased iialgi midagi teada ei saa. Kas see pole uhke tunne?“ Aga loomulikult ee-listab ta elada Eestis: ”Otsida paremat on kahtlemata vaba inimese õigus vabal maal. Ja elada mõni aasta võõrsil ei tee kellelegi liiga, pigem tuleb kasuks. Lõppude lõpuks elasid nii Hurt kui ka Köler omal ajal väljaspool Eestit, aga eesti asja ajasid nad ometi. See kõik on tõsi. Ent ometi… Mingi imelik armukadedus tõstab pead. Et – nad on ju meie omad! Ja ka kerge arusaamatus: kuidas nad viitsivad? Teele uut elumaja on tore vaatamas käia, aga kodus on lilled, heinamaa, päikesepaiste…“
Nende tähelepanekutega on põhiline olukord ja probleemid üsna mõistvalt valgustatud.
Vello Helk
