Tänapäeva skandinaavlaste jaoks tähendab põhjamaisus väärtuspõhisust ja põhimõtteid. Samuti materiaalset heaolu, mis ehitati üles Teise maailmasõja järgsel perioodil. Seni kuni Eesti neid põhimõtteid ei jaga ning elab oma „vana hea Rootsi aja“ kujutuses põhjamaisusest, ei ole me teel saamaks Põhjamaaks, leiab Mart Kuldkepp, tänapäeva Skandinaavia ajaloo lektor Londoni ülikoolis (UCL).
Eestlaste soovid põhjamaisuse ihaluses on aastasadade jooksul jäänud muutumatuks. Hoopis olulisem küsimus on, kuidas on muutunud Põhjamaade enda suhtumine. Muutused toimusid Kuldkepi hinnangul külma sõja lõpul.
NSVLi lagunemine ja Läänemere idakaldal rahvusriikide iseseisvuse taastamine sundis Rootsitki võtma selgemat seisukohta.
Rootsi asutas konsulaarosakonnad 1989. aastal, mis tähendas, et diplomaatilised sidemed loodi siinse piirkonnaga ning eirati Rootsi kohalikku äraootava ja ettevaatlikku välispoliitikat.
Balti riikide uuesti läände lõimimine tähendas Põhjamaade jaoks omaette missiooni, sest nende heaoluriigi mudel oli muutumas jätkusuutmatuks ning NSVLi lagunemisega ei olnud enam ka millegi suhtes neutraalne olla. See sundis Põhjamaade marginaliseerumise vältimiseks võtma seisukohta iseseisvuse taastanud Balti riikide suhtes.
Selle käegakatsutavaks väljundiks on olnud nii toetusprogrammid ning oma äri- ja poliitilise kultuuri levitamine. Samas Põhjamaade Nõukogu liikmeks, mis võiks defineerida Põhjamaaks olemist, ei ole Eestit ja teisi Balti riike seni võetud.
Eesti Põhjamaade idealiseerimine algas juba enam kui saja aasta eest olnud „vana hea Rootsi“ ajaga.
„Kas on Rootsis mõni ülikool, mille taga on Gustav Adolfi kuju, mida turiste vaatama viiakse?“ küsis Kuldkepp retooriliselt, viidates kujule Tartu ülikooli taga.
Sellist põhjamaisust, nagu eestlased tänapäeval ette kujutavad ei eksisteeri, sedastas Kuldkepp oma ettekande kokkuvõttena.
VES / ERR
