24. juulil peeti Heidelbergis traditsiooniline rahvaste pidu, millest võtsid osa nii Saksa-Eesti Foorum, kui tudengite poolt mõned aastad tagasi asutatud Eesti ühing.
Tänavune üritus „20 aastat poliitilist koostööd“ oli pühendatud Neckar-metropoli Välismaalaste- ja migratsiooninõukogu juubelile.
Saksamaa vanima ülikooli juures olevale platsile olid kogunenud Heidelbergis kodunenud välismaised ühingud, kes tutvustasid päeva jooksul oma tööd ning pakkusid külastajatele rahvuspäraseid toite ja jooke. Ürituse avas linnapea Wolfgang Erichson. Peale peokõnet tutvus ta koos Välismaalaste- ja migratsiooninõukogu esimehe Michael Mwa Allimadiga seltside tegevusega.
Eestlaste kiik-paviljon äratas laialt tähelepanu
Eestlaste juurde oli Maarja Sinilaid koos oma elukaaslasega püstitanud kiik-paviljoni, mis ei tõmmanud endale mitte ainult linnaisa Erichsoni, vaid ka mitmete teiste külastajate pilke. Polnud ka ime, sest see kiikuva põrandaga suvemajakene, muidugi Made in Estonia, oli ehitatud kodusest männipuust.
Eestlasi seob teatavasti kiikumisega aastasadade traditsioon, pea et iga küla keskel oli puukiik. Ka Saksamaal on leidnud meie komme rohkelt kajastamist, samuti nagu ekstreemne sport KIIKING, kus saab tõusta kiikumise abil pea et tähtedeni. Kiikumine pakub inimesele mõnu. Vaikne õõtsutamine lõõgastab ja seega on kiigel suurelt meelelahutuslik roll.
Kiikumise tähendus on Eestis sajandite jooksul oluliselt muutunud, kuid pole hääbunud. Kiikumiseks on ehitatud spetsiaalseid vahendeid nagu kiiged, kätkid või karusellid. Kiikede ehitamisel on otsitud lahendusi, mis võimaldaksid õõtsuda võimalikult väikese jõukuluga.
Ilma „narkotsita“ pilvedesse
KIIKING on spordiala, kus inimene, sundides oma tahet ja näidates oma lihaste vägevust, paneb pendli, st kiige järjest suureneva amplituudiga võnkuma, kuni nad teevad ringi ümber võlli. Mida pikemate aistega on kiik, seda rohkem vajab sooritus sportlaselt jõudu ja energiat. Mida tugevam on sportlane, seda kõrgemale ta suudab ennast maapinnast rebida ja seda pikem on trajektoor, mille kiik läbib, trotsides gravitatsioonijõudu. KIIKING sai alguse sellest, et Pärnu mees Ado Kosk ehitas 1993. aastal kaks puidust külakiike, mis võimaldasid sarnaselt vanadele külakiikedele kiikuda üle võlli.
KIIKINGi maailmameister Andrus Aasamäe rääkis ajakirjale „Der Spiegel“, et selle spordi harrastamiseks on vaja ka julgust, sest see mõjuvat nagu adrenaliinipomm, mis on võrreldav bungee jumping-iga.
Heidelbergi püstitatud kiik oli selles suhtes ohutu, seal võis mõnusalt istuda, klaasikese juua ja juttu puhuda. Mitmed linna külastavad turistid olid huvitatud sellel „imeasjandusel“ istumist proovima, mõned soovisid seda endale aeda hankida.
Eestlane New Yorgist külastas Heidelbergi eestlasi
Eerik Maandi valmistas Saksamaa eestlastele toreda üllatuse. Saabunud New Yorgist tööasjus romantilisse Neckar-metropoli, märkas ta vanalinnas jalutades ülikooliplatsil lehvivaid Eesti lippe. Ta tuli kohalikega vestlema ja muidugi kutsuti ta ka kohe kaasa lööma. Koos Saksa-Eesti Foorumi teise esimehe Klaus Huberi ja Eestlaste ühingu liidri Liisi Karindindiga võeti kohtumise terviseks pits Viru Valget. Peolaualt ei puudunud muidugi ka kilu või tursamaksaga võileivad. USA eestlasel oli kaasas pesuehtne ameeriklane, kes uudistas meie tegemisi: kilud tundusid talle aga liialt omapärased, et neid proovida.
Imeilusa päeva lõpetas prantsuse grupp „Une touche d`optimisme“ – Pariisis öeldakse, et bändi muusikutel on kommunika-tiivne energia. Jutt on õige, sest üritus kestis kuni hiliste õhtutundideni. Päeva jooksul sai sõlmitud mitmeid uusi tutvusi, proovitud eri-nevaid rahvusroogasid ja õpitud tundma võõraid traditsioone. Ka kohalikud eestlased lähendasdi sel päeval oma kodumaad sadadele külastajatele.
Aino Siebert
