Eesti sõjatehnikafirma Terramil on loonud vastupidava plastist pommivarjendi, kus on olemas kõik eluks vajalik.
Ühe varjendi mooduli saab paigaldada soovitud kohta maa sisse kõigest pooleteise tunniga.
NATO õppusel katsetatakse varjendi vastupidavust lennukipommidele.
Pommivarjenditele mõeldes kerkib enamasti silme ette pilt hallidest, rõsketest, Teise maailmasõja aegsetest kivistest ruumidest.
Tänapäeva pommivarjendid erinevad neist nagu öö ja päev, kinnitas tibukollase torukujulise plastist varjendi loonud Eesti sõjatehnikafirma Terramil juht Kristo Kirs.
Eestlased valmistasid enneolematud veekindlad kaasaskantavad varjendid, mida omavahel ühendades saab lihtsasti maa alla terve turvalinnaku ehitada.
Vaja läheb ainult ekskavaatorit ja koos kaevamisele kuluva ajaga peaks üks varjendi moodul olema maa sees umbes pooleteise tunniga.
See pommivarjend on eriline, sest on sõna otseses mõttes kaasaskantav.
Umbes kahetonnise varjendimooduli saab kohale tuua tavalise veoautoga ja see sobib mis tahes maailmanurga pinnasega.
Teisi niisuguseid varjendeid Kirsi sõnul ei ole.
Konkurente küll on, ent ehitatakse enamasti betoonist, palkidest või rauast, ja selliseid, mis jäävadki maa alla.
„Kõik, kes on natuke betooniga tegelenud või sellest keldrit ehitanud, teavad, et seda veekindlaks saada ei ole üldse lihtne.
Kui betoon ja raud elavad oma aja ära, siis plast (töödeldud spetsiaalsete ainetega – toim) kestab tuhat aastat ja ei juhtu mitte midagi,” ütles Kirs. Tema sõnul ongi varjendite suurimad probleemid niiskus ja vesi, mistõttu on veekindlus eestlaste leiutise suur pluss.
Aga tegu ei ole pelgalt n-ö kollase toruga. Erinevad varjendimoodulid kujutavad endast eri tube, kuhu ehitajad on paigaldanud kõik eluks vajaliku. Eri moodulitest on võimalik rajada varjendisse vooditega magamistuba, köök, vannituba duši ja WC-ga, laoruumid, kontoriruumid, sahver jne.
Üks varjendimoodul on keskeltläbi kuue meetri pikkune ja kaalub umbes kaks tonni. Peale eluruumide on olemas ka moodul tipptehnoloogiliste serveriruumide jaoks, kust saab juhtida sõjategevust ja ülejäänud maailmaga sidet pidada. Varjendisse saab panna ka filtrisüsteeme, mis kaitsevad seda bioloogilise relva või tuumakiirguse eest. Kirs rõhutas, et kui varjendi mobiilsus kõrvale jätta, erineb see nn klassikalistest pommivarjenditest kõige rohkem selle poolest, et varjendis saabki elada ja väga pikka aega.
Kaitsevõime saavutab varjend tänu kolmele tegurile: esiteks läheb see maa alla, teiseks töötlesid varjendi loojad materjali võimalikult tugevaks ja kolmandaks aitab kaasa ka disain.
Mullu suvel katsetas Terramil koos kaitsejõudude ja Tartu ülikooli keskkonnalaboriga selle vastupidavust. „Selleks mõõdeti varjendi ümber maanduvatest mürskudest ja miinidest tulevat mürataset, vibratsiooni ja tõukeid,” kirjeldas TÜ töökeskkonnalabori juhataja Margit Oja.
Tegijad katsetasid varjendit ka reaalselt maa sees ja seda pommitades. Selgus, et kuni 155 mm mürsule peab varjend hästi vastu. „155-millimeetrine mürsk on suhteliselt levinud sõjamoon, mida kasutatakse kahurite ja tankide puhul. Selline tugevus on praegu täiesti piisav, sest me ei taotlegi seda, et see 500-kilosele lennukipommile vastu peaks,” ütles Kirs.
Vastupidavus sõltub paljuski sellest, kui sügavale varjend panna. Kui see kaevata 40–50 meetrit maa alla, peaks see Kirsi sõnul ka tuumapommile vastu.
Kuigi Eestis pole varjendite vastu veel ülemäära huvi tuntud, käivad tõsised läbirääkimised Saudi Araabia, Bahreini, Pakistani, India ja Egiptusega.
