Facebooki kogukonna “Lõpp leheföönitamisele” ironiseeriv profiilipilt. Föön on nimelt “elektriline kuumaõhuaparaat juuste, käte või muu kuivatamiseks.”
Nagu kuller pole süüdi sõnumi sisus, teeb ka lehepuhuja ausalt oma tööd, et leiba teenida. Facebooki grupp “Lõpp leheföönitamisele” kirjeldab tegevust siiski nõnda: “Eestis on maad võtnud lehepuhumise maania. Lehepuhurite müra ei anna rahu tööl, koolis ega voodis; tolm ja heitgaasid rikuvad tänavatel tuju, tervist ja mõtterahu. Reostamine ei ole koristamine!” Foto: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees
17 aastat tagasi kirjutasin Toronto “Eesti Ellu” Märkmiku “Simun teeb Mardile silda”, mille avafotoks oli vanaproua, kes Tartu Toomemäe nõlva lehetuks riisub. See tundus väga karm ja sellest ajast saadik olen jälginud eestlaste rehausku ja korraarmastust. Rõõm on näha, et asjale üritatakse tasapisi veidigi teistmoodi läheneda, et kui lehetuks, siis vähemalt lehed võivad kusagil mujal rikastavaks mullaks saaks. Lehevarisemiskuu viimasel päeval oli võimalus Toome talgupäeval kaasa lüüa. Kokkuriisutud lehed viiakse Tartu Maheaeda ja Emajõe aeda toidu kasvatamiseks. Foto: Facebookist
See, et eestlased on reha- ja luuausku ei ole üllatus.
Oleme ikkagi valdavalt kahe jalaga maa peal ja talupojamõistusega, nii-öelda.
Samas ei saa kõik rehausku olla, sest muidu ei oleks võitlust lehepuhuritest vaimustunutega.
Eelkõige on lehepuhuritest vaimustunud mõistagi nende tootjad ja müüjad, seejärel tööandjad, kelle alluvad lehekoristusega tegelevad, sest see peaks töötegemise ju lihtsamaks, valutumaks ja kiiremaks muutma.
Aga selgub, et asi ei ole kaugeltki nii lihtne ning eestlased, kes just väga palju valju häält niisama üldiselt ei tee, üritavad karjuda lehepuhuri mürast nüüd üle.
Lehepuhureid on mitmesuguseid ja ehmusin päris ära, kui nägin, kui kallid need võivad olla, vähemalt need, kus on seljaskantav mootoriga paak, too tuukri variant. 600 ja 700 eurotki!
On AKUlehepuhur laetava akuga, et poleks elektrijuhet, on bensiinimootoriga, mõned töötavad nii lehepuhuri kui aia-IMURina ehk puhuvad või imevad, vastavalt vajadusele.
Mõni reklaam nimetab neid õhuluuaks!
Ja ongi levinud naljakaid uudistereportaaže (vististi USAst), kus mees sõidab tolle õhuluua peal, puri punnis ees ja puhurisaba tuulamas selle taga.
Reklaamis on kirjas silindri kubatuur, õhuvoolu kiirus, võimsus (nt 1500 W) ja mõne mudeli puhul kogumiskoti maht.
Hoobeldakse jõudlusega, mõnedel on püsikiirusehoidja (nagu autol, nn cruise control). Mida aga ei mainita, on müratase.
“Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet koostab linna heakorraeeskirja uut redaktsiooni, mis peaks muuhulgas piirama lehepuhuri kasutamist linnatänaval,” kirjutas Postimees aasta eest.
Olen siiski ärganud ka tänavu meie tänavas kostuva pinina peale.
“Lehepuhurid ärritavad tartlasi” oli veel üks trükist ilmuv pealkiri.
Ning musta huumori sõpradele soovitan lugejakiri.ee värsket pala: “Keskkonnaamet: tänavu tohib küttida kuni 61 lehepuhuri kasutajat”.
Häirivad heitgaasid, tolm ja müra. Soomes on näiteks puhurid keelustatud, ainult parkides ja sügisel on lubatud.
Tegelikult on ammu vaadeldud asja veidi vildaka mätta (või pigem pügatud muruplatsi) pealt, et lehed oleks justkui reostus, praht.
Kopli lahe ääres elav sõbranna hiljuti kirjeldas, kuidas ta vanaema vedas vanasti Stroomi rannast sügiseti adru oma peenrasse – milline väetis!
Lehed ei anna jah, selle tummise flooraga küll võrrelda, ent siiski, eestlane ju ei raiska väärt kraami.
Nüüd siis võikski selguda, kas eestlane on rohkem kokkuhoidlik taaskasutaja või kordaarmastav pedant?
Loodetavasti võidab liblikate ja muudet putukate-mutukate armastus, sest ka nemad vajavad talvel kaitsvat lehekatet.
Ka ingliskeelses sotsiaalmeedias üritatakse panna inimesi siiamaani endastmõistetavale tegevusele teistmoodi lähenema, kaaludes “reha mahaviskamist ja lehtede rahule jätmist”.
Mis juhtuks, kui äkki EI riisuks maa paljaks?
Mõned arvavad, et nii võib levida seenhaigusi, nt viljapuudele. Võimalik.
Arvatakse ka, et muru või muu taimestik sureb (lämbub) üldse ära leheteki alla.
Siis võiks purustada lehed tükkideks. Või loobuda niidetavast murust.
Aga kuniks eestlane on nii muruusku, kui rehausku, korrausku ja veel ka säästlikuseusku… on vähemalt selge see, et tehistuul tuukri seljast lööb rahva pahameele lõõmama.
Palun vaikust, me siin riisume – terviseks!
Riina Kindlam
